August on ka seotud Eesti taasvabanemisega. Vaieldakse lõpmatult selle üle, kes tõid Eestile taas vabaduse. Kas vabadusiha südames kandnud eestlased välis- või sisepaguluses võõrvõimuga koostööd teinud mantlivahetajad?
Laiemas ajaloolises perspektiivis on olulised hoopis teised tegurid, nimelt suurvõimude vaheline olukord – sobing või ebasobing, mis võib mõnikord muutuda. Väikeriikidel pole erilist mõju, nende hoiakuid arvestatakse suurvõimude huvidest lähtudes.
Eesti esimese vabaduse alustalaks oli küll rahva tahe, aga selle teostamise aluseks vastuolu lääneliitlaste ja Nõukogude Venemaa vahel. Lääne sümpaatia kuulus tsaari-Venemaale, mille taastamine oleks mõjunud negatiivselt Eesti vabadustahtele. Nüüd jäädi lüliks rindevahelises riikide reas. Selle murdis augustis 1939 MRP. Sobing Saksamaa ja N. Liidu vahel viis Eestilt vabaduse. 1941. a. toimus liitlaste vahetus, sobing N. Liidu ja lääneliitlaste vahel, millega jäi jõusse eelmise sobingu tulemus. Teheranis, Jaltas ja Berliinis tunnistasid lääneriigid de facto Balti riikide kuulumist N. Liitu, kuigi nad de jure keeldusid tunnistamast selle seaduslikkust. Selliseid paradokse esineb tihti diplomaatias, nende taga seisab tavaliselt tugeva võimu taktikaline huvi.
II maailmasõja sobing ehk hädaabielu Lääne ja N. Liidu vahel viis aga peagi separatsioonile või isegi lahutusele. Selle tagajärjel kerkisid jälle üles varasema sobingu tulemuse – maadejaotuse ja mõjupiirkondade jagamise probleemid. Kuigi N. Liidul õnnestus näiliselt 1975. a. Helsingis saada kinnitust oma hegemoonia piiridele, tähendas just selle probleemi tõstatamine, et idas oli üha rohkem vabadusiha dzhinni väljatõmbamiseks kitsast pudelikaelast.
Üheks mõjukaks tilgaks oli neli aastat hiljem, MRP 40. aastapäeva puhul saadetud 45 Balti riikide kodaniku märgukiri ÜRO peasekretärile ning N. Liidu, Saksamaa LV, Saksa DV ja Atlandi Hartale alla kirjutanud riikide valitsustele ettepanekuga tühistada MRP ja taastada Balti riikide iseseisvus.
Allakirjutanute hulgas oli ka Mart Niklus, kes hiljuti juhtis tähelepanu faktile, et TEA uue entsüklopeedia just ilmunud III köites ei tunta seda apelli. Selle puudumist vabandati talle „inimliku“ veaga. Inimliku vea taga seisab aga keegi kindel inimene, kes peaks olema selle aja ekspert. Nüüd on see siiski lisatud võrguversioonis. Ise pole ma saanud vastust küsimusele, kas endine poliitvang Hendrik Allik tõepoolest on „Eesti partei- ja riigitegelane“ (EE 31.07.).
See on väga laiahaardeline teema. 1983. a. võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni olukorrast Balti riikides, kus toetati Balti Apelli nõudmisi. Mart Nikluse poliitvangi staazh sai pikemat täiendust (1980-88), Jüri Kukele maksis see elu, paljud teised vabaduse nõudjad said vanglakaristuse. On päris irooniline, et mitmed tolle aja võimutegelased, kes täna ise vabadusvõitlejatena esinevad, väidavad, et pärast Stalini surma polnud mingeid erilisi repressioone; et olid ainult mõned rumalad, kes rikkusid protestides oma elu.
Nad olid ka üsna kindlad oma võimus ja ei pannud eriti tähele 1985. a. Moskvas alanud Mihhail Gorbatshovi uuenduskatseid, mis aga üha tugevamini ilmutasid end Eesti avalikkuses. Ebasobing Lääne ja N. Liidu vahel tugevnes ja sellega kaasnes lootus suuremale vabadusele. Väliseestlaste häält võeti Läänes üha enam kuulda, aga samal ajal sundis hirm tuumasõja ees ettevaatusele. Toetati küll vabaduspüüdeid, aga samal ajal ei tahetud muuta kehtivaid piire, vaid säilitada status quo.
Alles 1987. a. sai võimuladvikule selgeks, et repressioonide asemel tuleks kasutada marksismi-leninismi taktikat, mida soovitas ka Trotski, nimelt: When you can’t beat them, join them, maakeelde vabalt ümber pandud: „Kui ei saa neist jagu, löö nendega kampa“ – õõnesta seestpoolt ja säilita võim! Lõhestamistaktika oli ju ka KGB (ja on nüüd FSB) tööriist, mida kasutatakse edukalt.
Seda taktikat olen varem mitmes seoses kirjeldanud. Läbiviimist lihtsustas asjaolu, et pärast 50 aastat kestnud võõrvõimu all viibimist oli õnnestunud likvideerida enamik rahva eliidist, ülejäänud muuta suurelt osalt kuulekateks süsteemiteenriteks, kes püüdsid elada võimaluste kohaselt normaalset elu. Sirgeseljalistele tõi see kaasa kibestumist, aga polnud ju palju mõtet joosta peaga vastu seina ja rikkuda oma elu. Just seda hoiakut püüti sisendada, pakkudes ka mõningaid hüvesid, mis kergendasid igapäevast eksistentsi.