Märtsikuus Kanadas visiidil olnud Eesti Vabariigi haridus- ja teadusminister Toivo Maimets külastas ka Toronto Eesti Maja, kus kohtus mitmete siinsete eestlaste organisatsioonide esindajatega. Üks küsimustest, mis talle esitati, puudutas tulevast võimalikku ajude äravoolu (brain drain) Eestist, kuna seoses peatse liitumisega Euroopa Liiduga avanevad ju Eesti kodanike jaoks kõik ELi riikide kodanike õigused ning seega ka uued võimalused ja väljakutsed. Ministri vastus oli umbes niisugune, et massiliselt ilmselt ei lahkuta, kuna need, kes on seda soovinud, on juba välismaale läinud, kuid kindlasti saab edaspidi paljude inimeste haridustee üheks oluliseks osaks mõnes teises riigis õppimine.
Kui varem oli Eestis aastakümnete vältel tavapäraseks haridusteljeks vaid algkool—keskharidust andev õppeasutus—kõrgkool ning valikud piirdusid enamasti mõnekümne võimalusega, siis nüüdseks on pilt tunduvalt kirevam, lisanduvad veel globaalsed mõõtmed ning enese jaoks õige võimaluse valimine võib noorele olla samaaegselt nii põnev kui närvesööv tegevus. Praegused 30-40 eluaastais olevad eestlased võivad seda sageli kerge kadedustundega pealt vaadata, sest ajal, kui nemad oma haridust omandasid, niisuguseid võimalusi ju laialdaselt ei eksisteerinud. (Kuigi, ka Eestis on maad võtnud trend, et soovimatusest mitte pealekasvavatele noortele jalgu jääda lähevad tagasi ülikooli erinevas vanuses inimesed; haruldane pole seegi, kui eelmisest ülikooliajast on möödunud paarkümmend aastat. Aga sugugi mitte kõikidel pole säärast pealehakkamist, tihtipeale ei võimalda ka sissejuurdunud elurütm ja kohustused enesetäiendamise jaoks aega leida.)
Eesti Päevalehe hiljutine lisaväljaanne Tark Mees Taskus keskendubki just haridusteemadele, mis on seotud välismaal õppimisega. Toimetaja Toivo Tänavsuu avaldab avaartiklis arvamust, et ilmselt jäävad varsti vaid Eestis koolipinki nühkinud noored tööturul vähemalt ajutiselt teistes riikides õppinutega võrreldes kehvemasse olukorda, kuna pole ette näidata mujal õppimise kogemust. Ka haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Madis Lepajõe tõdeb oma artiklis, et kogemused on näidanud, et noored, kes maailmas rohkem ringi liikunud, on ka tööjõuturul konkurentsivõimelisemad ja oskavad eluks paremini sihte seada; ning õppurite liikumine riikide vahel parandab kaudselt ka riikidevahelist üksteisemõistmist.
Mis puutub ELi ülikoolidesse, siis väheneb alates 1. maist Eesti tudengitelt küsitav õppemaks kuni 10 korda, selgub Eesti Päevalehe lisaväljaandest. Õppemaksud on siiski erialati kaunikesti erinevad, sõltudes ka sellest, kas tegemist on riigieelarvelise kohaga või mitte. ELi kodanikena on aga Eesti noorte jaoks olevad võimalused alates maikuust igati avaramad.
Ja nagu on kuulda, on eestlastest õpilased välismaa kõrgkoolides igati heas kirjas, paistes silma oma edasipüüdlikkuse, laia silmaringi ja tublidusega. Aeg-ajalt kohtab Eesti ajakirjanduses edulugusid noortest eestlastest, kes on teise riiki õppima läinult saavutanud seal igati märkimisväärseid tulemusi, mis avavad hiljem uksed ahvatlevatele tööpakkumistele mitmel pool.
Siit kasvab aga välja igati loogiline küsimus: kas nad ka Eestisse tagasi tahavad tulla? Teatavasti ei ole Eesti palgamäärad sugugi veel igal elualal samal tasemel teiste riikide omadega — ja kui on haridus ning võimalus, miks siis mitte oma elu natuke paremale järjele seada? Siiski, Eestist enam niisama n-ö paremate jahimaade otsingutele ei siirduta: on ju Eesti viimasel kümnendil teinud läbi tohutusuure arengu ning teda võib lausa väikeseks imedemaaks nimetada, kust naljalt ära ei kiputa. Võimalused, mis on hakkajatele olemas just seal, ei pruugi oodata mõnes teises riigis. (Oskustööliste võimalik lahkumine Eestist tulevikus seoses tööjõu vaba liikumise põhimõttega ELis on aga juba omaette teema.)