Järgmisel pühapäeval on emadepäev. See on armastuse, siiruse, hingesidemete ja inimliku soojuse päev, mitte kallite kingituste, raskete rahade ja uhkete lillede päev. Nii nagu emadepäeva tähistamise algatanud ameeriklanna Ann Jarvis on kunagi öelnud: „Emadepäevast ei tohi saada rahakoti pidupäev, see peab jääma avatud südamete ja säravate silmade päevaks.“

„Karjääriemad“

Mõni nädal tagasi nägin telerist, kuidas Iraaki lahkuv sõjaväevormis noor ema Judy Hill jättis hüvasti oma pisipoja Jasoniga. Laps rippus ema kaelas ja nuttis lohutamatult. Ma ei suutnud seda ema mõista. Noor, hea välimusega naine võiks ju leida mujalgi rakendust, arvasin. Mis saab siis, kui ta kunagi tagasi ei tulegi? Reporter oli välja uurinud, et Judy isa oli hukkunud Vietnami sõjas ja ta abikaasa Bob oli juba Iraagis. Judy ütles, et patriotism on tema elus kõige tähtsam. „Hooked to the army,“ nentis reporter ja raske oli temaga mitte nõustuda. Edasi sain teada, et iga seitsmes Ameerika sõjaväelane on naine, väga paljud neist ka emad.

Veebruaris hukkus traagiliselt kosmosesüstiku Columbia katastroofis dr. Laurel Clark, 8-aastase poja ema. Teame, et harilikult mõjub ema kaotus lapsele palju rängemalt kui isa surm. Ikka nendesamade eriliste ema ja lapse vahel valitsevate sidemete pärast.

Aga naised tahavad end proovile panna, tõestada oma võimekust ja võrdsust meestega, unustades, et emaarmastust seostatakse just vastupidisega — ohvrivalmiduse, loobumiste ja altruismiga. „Karjääriemad“ maksavad ülikõrget hinda oma ambitsioonide eest. Judy ja Jason ei saa emadepäeval vaadata teineteisele silma ega väljendada vastastikust armastust. Patriotism, problemaatiline kuulsuseiha ja karjäärijanu nõuavad ohvreid.

Enamus emasid oskavad siiski ühitada töö ja pereelu, ilma et neil pruugiks füüsiliselt millegagi riskida. Või siiski? Politseinik, ehitustööline, vetelpäästja, stjuuardess, baaridaam — nende kõigi töö sisaldab teatud määral füüsilist riski. Enamus naisi ei taha tänapäeval leppida üksnes ema seisusega; näib, et nad kannavad oma hinges mingit sotsiaalset stigmat, mis ahvatleb neid iga hinna eest püüdma uusi kõrgusi ametiredelil.

Michael Cunningham kirjutab oma raamatus „The Hours“ 1950-ndate aastate koduperenaisest Laura Brownist, kes jättis oma lapsed mehe hooleks ja põgenes kodust. Lähikondsed pidasid tema sammu reeturlikkuseks, isegi patoloogiliseks hulluseks ja muidugi julmuseks. Laura radikaalse otsuse põhjuseks olid limiteeritud võimalused, perekonnaelu rutiin ja 50-ndate aastate sotsiaalse struktuuri kammitsetus. Ta tundis end ahistatuna ja samas võimelisena midagi enamat ühiskonnale pakkuda. Teda ei mõistetud. Ehkki see kõik peaks olema tänases soolise võrdõiguslikkusega uhkeldavas lääne ühiskonnas kauge minevik, on eneseteostuse võimalusi otsivaid ja karjäärihimulisi naisi palju.

Pilverüngad eesti pere taevas

Siniseks ja probleemidevabaks ei saa ka pidada eesti perede taevast. Meie rahva tulevikku tumestab esijoones alkoholi must pilv, nagu ütles hiljuti dr. Atko Viru. Alkoholism rikub avatud südamete ja säravate silmade suhteid eesti emade ja laste vahel. Ehkki meil soovitatakse ikka vaadata päikese poole, sest nii jäävad ju varjud selja taha, võrduks see jaanalinnu pea peitmisega liivasse.

Dr. Viru andmetel on alkoholikogemus 90%-l eesti kooliõpilastest; vähemalt kord nädalas joob iga kolmas 9. klassi poiss. Ühest möödunudnädalasest uudisest loeme, et alkoholi läbi hukkub Eestis ca 1500 inimest aastas.

Loodetud abi pole saadud alternatiivsetest tegevustest (sport, noorteorganisatsioonid, muusika jm. harrastused). Muidugi ei saagi suhtumishoiakuid muuta manitsuskõnedega. Alkoholiuimas ema, sigaretivines kasimata tuba, sõim ja vägivald on keskkond, milles paljud lapsed kasvavad mitte ainult Eestis, vaid ka Põhja-Ameerikas. Paljud peavad joomist enesestmõistetavaks. Mis saab aga nõnda kõlblusest, tervisest, väärikusest ja muudest väärtustest tulevikus?

Kirjanik Aino Pervik muretses möödunud nädalal Postimehes ilmunud artiklis selle üle, et nii vaimne kui ka füüsiline koorem eesti laste väikestel õlgadel on üha kasvamas. Lisaks ränkraskele koolikotile oma seljas kannavad lapsed hinges vaimset pinget: maast-madalast tehakse neile selgeks, et nad peavad olema alati parimate hulgas. Haridus on mõistagi tähtis, kuid see ei peaks kujunema ebajumalaks. Õppekavade koostajad tahavad, et nende kitsast erialast „jääks noore inimese hallide ajurakkude vahele võimalikult sügavam ning säravam jälg“, kirjutab Aino Pervik. Lapsed tahavad suurena olla muidugi ilusad, rikkad ja kuulsad. Lapsevanema, eriti ema ülesandeks peaks olema aga lapse ettevalmistamine ka võimalike ebaõnnestumiste, tagasilöökide ja masenduse puhuks, sest tänane maailm on sageli karm ja selles puhuvad vinged tuuled. Niisugune kasvatustöö vajab palju jõudu ja armastust.

Eesti peaminister Juhan Parts ütles oma programmi tutvustamisel, et uue valitsuse tähtsaim ülesanne on iibeprobleem ja sellest tulenevalt ema-, lapse- ja pereprobleemid.

Ehkki olukord on selles osas viimasel ajal mõnevõrra paranenud, ollakse veel kaugel teadlaste seisukohast, et rahva taastootmiseks peab igas perekonnas olema keskmiselt 2,1 last. Loodame, et valitsuse poolt prioriteediks seatud peresõbralik poliitika väljendub ka tegudes.

Ometi valitsevad suuremas hulgas vaba Eesti peredes ilusad ja südamlikud suhted, kus osatakse üksteisest rõõmu tunda ja on suudetud lastele positiivne ja turvaline keskkond luua.

Nii jätamegi emadepäeval muremõtted tahaplaanile, sest on kätte jõudmas armastuse püha, mille tähistamiseks pole paremat aega kui tärkav ja puhas kevad oma lillede ja linnulauluga.

Ilusat, avatud südamete ja säravate silmadega emadepäeva kõigile emadele, vanaemadele ja vanavanaemadele!

Märkmed: