Priius missugune!
Kõik on muutunud. Eestlased reisivad nüüd maailmas vabalt — kuhu tahavad ja millal tahavad — küll õppima, tööle või muidu eksootilisi kohti uudistama ja puhkama — vastavalt sellele, kuidas rahakott lubab ja milliseid võimalusi leitakse. See on suurepärane. Me tunneme kaasa Hiina, Põhja-Korea ja Kuuba elanikele, kes sellist luksust ei naudi ja vabalt rännata ei saa.
Noor eesti mees taastab Iirimaa iidsete losside puunikerdusi. Ta õpib ühtlasi selle maa ajalugu ja tavasid ning lihvib oma kutse- ja keeleoskusi. Tema vend aitab eesti kogemusi rakendades tõsta Araabia Ühendemiraatide pankade IT-taset. Nende tädipoeg elab küll Tallinnas, aga ta kabinet on Bratislavas. Paistab, et riigipiirid ei loe enam midagi ja maailm on kuidagi väikeseks jäänud.
Kuid nagu ikka, on selgi pealtnäha positiivsel nähtusel oma varjuküljed.
Lüüakse häirekella
Soomes töötavad eesti pedagoogid kurtsid hiljutises Vikerraadio saates, et hõimurahva maal elavad eesti lapsed (ja isegi nende vanemad) hakkavad kaotama emakeele oskust. Paljud isegi häbenevat oma eesti päritolu, sest eestlased on Soomes palju kurja ja rumalusi teinud. Mõnedes Helsingi koolides saavad eesti lapsed õppida eesti emakeelt ja kirjandust, aga mitte kõik ei taha seda võimalust kasutada.
Teine, ehk tõsisemgi probleem on see, et Eesti kaotab üha rohkem oma väärtuslikku tööjõudu. Kolumnist Martin Helme teab öelda, et Eesti peab hakkama riiki massiliselt sisse laskma võõrtöölisi, sest aastaks 2011 on riigil vaja 100.000 töötajat. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium kavandabki juba sisserände piirarvu tähtajalise elamisloaga töötajate arvu tõstmist 650-lt inimeselt 1300-le aastas.
Helme näeb selle taga ettevõtjate soovi suurendada kasumit võimalikult väheste investeeringutega. Võõrtööjõud tulvab riiki mitte Eesti ega selle kodanike, vaid ärimeeste huvides. Aga see on ju omane kogu läänemaailmale!
Võõrtööjõud koormab ja ohustab
Paljude riikide kogemused näitavad, et võõrkeelt kõnelevad töölised toovad riigile kaasa täiendavaid väljaminekuid — suurenenud kulutusi tervishoiu-, haridus- ja pikemas perspektiivis ka pensionisüsteemile. Kuid lisaks majanduslikule koormusele on võõrtööjõud ohuks ka pisikese Eesti kultuuriruumile — meie emakeel ja tavad võivad hakata ajapikku taanduma millegi uue ja sootuks võõra ees. Me ei taha ju ka, et venelased, valgevenelased ja teised meie maa taas üle ujutaksid nagu okupatsiooniajal. Nende jaoks on Eesti muidugi ihaldatud marjamaa.
15. jaanuari Postimehe arvamusloos nendib Rein Järvelill, et seda tungi toetab omakorda „väga suur siin (Eestis) asuv vene, ukraina ja valgevene rahvusvähemus“. Ta meenutab, et Eestil on ikka veel probleeme olemasoleva muukeelse tööjõu integreerimisega, mis siis uutest rääkida!
(Meenutagem, et Shveits, samuti väike riik, kehtestas mullu üsnagi ranged reeglid võõrtööjõu palkamise osas.)
Hispaanias, Valencias elav eestlanna Anna-Maria Penu on kogenud, et sisserändajad jäävad alati võõraks ja et on asjatu loota nende sulandumist põliselanike sekka, kuna viimased ei tahagi seda. Küllap on Kanada siin vaid reeglit kinnitav erand.
15. jaanuari Äripäeva juhtkirjas arvatakse aga, et just võõrtööjõud aitab luua rikkama riigi. Mitte enam töö-, vaid tööjõupuuduses vaevlevas Eestis tuleb lehe arvates pidada normaalseks lubada ettevõtjatel palgata lühiajaliselt võõrtööjõudu igasuguste piiranguteta. Et tööjõupuudus võib hakata (või on juba hakanud) takistama riigi majandusarengut põhjusel, et pole piisavalt töökäsi, soovitab Äripäev leevendada tööjõupiiranguid isegi ulatuslikumalt kui majandus- ja kommunikatsiooniministeerium seda kavandab.
Kellel on siis õigus ja kuidas neid probleeme ületada? Lihtsaid lahendusi ei paista siin olevat. Ettevõtja lähtub põhimõttest „oma särk on ihule kõige lähemal“ ja püüab kulutusi minimaalsetena hoida, ehkki teab, et investeeringud tehnoloogia uuendamisse ja inimeste koolitamisse võiksid üldises riiklikus plaanis kasuks olla.
Loodame, et uuel, pühapäevaste riigikogu valimiste tulemusena ametisse astuval Eesti valitsusel on selles osas uusi ja geniaalseid lahendusi välja pakkuda.