12. mail möödub 15 aastat Eesti Läti ja Leedu „Üksmeele ja koostöö deklaratsiooni” allkirjastamisest, mis taastas Balti riikide vahelise koostöö 1934. a. Genfis sõlmitud koostöö ja üksmeele lepingule tuginedes.
Eesti, Läti ja Leedu valitsustevahelise koostöö institutsiooniks on Balti Ministrite Nõukogu; parlamentaarseks organisatsiooniks Balti Assamblee. Alates 1990. aastast on toimunud Balti presidentide regulaarsed kohtumised.
Moskva, ikka Moskva
Kahjuks just nüüd, juubelihõngulise aastapäeva eel näitab paljukiidetud Balti ühtsus mõranemise või vähemalt väsimise märke. Selle üheks tõendiks on erimeelsused 9. mail Moskvasse sõitmise suhtes. Nagu lugeja teab, langetas Läti president Vaira Vike Freiberga ootamatult otsuse osaleda Moskvas II maailmasõja lõpu 60. aastapäeva tähistamisel. Leedu president Valdas Adamkus ja Eesti riigipea Arnold Rüütel on otsustanud punapidustustest eemale jääda. President Vike-Freiberga lubab Moskvas rääkida kommunistliku rezhiimi kuritegudest. Raske uskuda, et talle pidustuste ajal selleks võimalust antakse. Ja pole ka põhjust arvata, et Läti presidendi osalemine suudaks rikkuda ammuplaanitud „võidupeo” programmi. Selle sündmuse vaikne boikoteerimine olnuks ehk palju kõnekam.
Kuid on ka teisi mooduseid. Euroopa Parlamendi saadikul Tunne Kelamil õnnestus koguda ligi 100 europarlamendi liikme allkirjad dokumendile, mis kutsus Lääne riigipäid üles mitte osalema Putini rõõmupeol, kuni Balti riikide okupeerimist ei tunnistata ning toime pandud kuritegude pärast ei vabandata.
Jamestown Foundation'i analüütik Vladimir Socor on arvamusel, et kolm Balti riiki peavad üheskoos viima sõnumi nõukogude rezhiimi poolt oma rahva vastu toime pandud kuritegudest laia maailma. Hea mõte, aga Socoril pole selle elluviimiseks konkreetseid lahendusi pakkuda. Baltlaste endi pingutused on selles osas jäänud praktiliselt viljatuks.
President Vike-Freiberga mainis ühes intervjuus, et Balti riikide ühised seisukohad on minetanud oma aktuaalsuse pärast Euroopa Liidu ja NATOga ühinemist. Sellega on raske nõustuda, eriti kui pöörata pilk idanaabri poole. Meenutagem vaid Kremli lõputut kaeblemist oma kaasmaalaste saatuse pärast Eestis ja Lätis, lakkamatut rahulolematust Kaliningradi oblasti transiidiga läbi Leedu, venitamistaktikat piirilepingute sõlmimisega Eesti ja Lätiga jne.
Vene sõjalennukid rikuvad aeg-ajalt kas kogemata või meelega Eesti õhuruumi, demonstreerides, et isegi NATO lennukid ei paku 100%-list garantiid Moskva provokatsioonide vastu. Või menutagem mullu novembris Vene Riigiduumas vastu võetud otsust „Baltikumi vabastamise 60. aastapäevast“, mis oli pühendatud Eesti viimase tugipunkti, Sõrve sääre „vabastamisele“. Vabastamise all mõtleme eestlastena anastamist — sünge okupatsiooniaja algust mitte ainult Sõrves, vaid kogu riigis.
Venemaa vihapursked baltlaste aadressil on president Vladimir Putini valitsemise ajal muutunud järjest sapisemaks ja sagedamaks. Seetõttu vajatakse praegu eriti Balti riikide ühtset fronti.
Palju ühist
Trivimi Velliste on öelnud: „Eesti, Läti ja Leedu tegelik sõprus on sündinud loomavagunites ja Siberi igikeltsas. See on investeering, mida ei ole võimalik mõõta üheski valuutas.”
Balti rahvaste ajalugu, geograafiline asend ja traagiline saatus peaksid ilmselt olema nurgakiviks, või siis Velliste järgi investeeringuks, millele koostöö hoone võiks kindlalt toetuda.
Kuid saatusekaaslased on oldud ka taasiseseisvumise aastatel — seistud silmitsi ühesuguste üleminekuraskustega; samal ajal saadi NATO ja Euroopa Liidu liikmeks ning astuti seejärel uuele ohutumale alusele.
Balti riikide ees on ikka veel palju koostöö valdkondi. Nii on oluline, et 2005. a. saaks vastu võetud Schengeni leppega ühinemise kava ja kõik Balti riigid ühineksid selle leppega ühekorraga.
Olla luud, mis pühib
Tõdedes, et Eestil, Lätil ja Leedul on iseseisvate riikidena õigus oma äranägemise toimida ja otsusi langetada, võib ometi kindlalt väita, et Balti koostööl pole praegu mingit alternatiivi.
Tsiteerigem veel kord Vellistet: „1939. aastal taipas Stalin hästi, et luuda on kergem murda ühe vitsa kaupa kui tervet kimpu korraga. Just nii ta toimis, ja viiel tookordsel Balti riigil — Poola ja Soome tuleb kahtlemata nende hulka arvata — ei jätkunud oskust ega arusaama olla luud, mis pühib.” Külma idatuule hoovuses näib tänagi ainus lahendus olevat kokkuhoidmises.
27.—29. aprillini toimub Pärnus Balti Assamblee ja Põhjamaade Nõukogu ühisistung. Ehk leitakse seal värskeid ideid kõikuva Balti koostöö remondiks?
Balti koostöö — illusioon?
Akadeemik Endel Lippmaa ütles hiljutises intervjuus Eesti Päevalehele, et Balti riikide koostöö on vaid illusioon, mida vahel elustatakse.
Jah, Kodanike komiteed, Rahvarinded, MRP, Balti kett ja taasiseseisvumine on tõesti saanud ajalooks, nagu lugupeetud akadeemik tähendab, aga Balti riikide koostöö areneb nagu kõik muugi siin ilmas, läbides ka tõususid ja mõõnasid.
Baltlastel oli väga eriline, lausa vandeseltsaslik sõprus Nõukogude okupatsiooni ajal. Väline surve ja raskused liitsid meid kokku, kõik teisejärguline ja emotsioonid jäeti sel ajal kõrvale. Kummaline, et nüüd, vabadust ja iseseisvust nautides, tekivad probleemid. Omajagu süüd on siin ilmselt kõigil kolmel. Nii on Eesti hoolega suhteid arendanud Põhjamaadega; Leedu Kesk-Euroopa riikidega ja Läti peamiselt Rootsiga, kuid omavaheline sillaehitus on jäänud unarusse.
President Rüütel kutsus oma Balti kolleegid teisipäeval Eestisse pühitsema NATO-ga ühinemise esimest aastapäeva. Vabandades end hõivatusega, ei sõitnud Vaira Vike-Freiberga Tallinna. Eesti ja Leedu presidendid kinnitasid kohtumise järel, et Balti koostöö pole katkemas. Optimism on alati tervitatav. Hea ka, et pole veel põhjust rääkida luigest, havist ja vähist, kes kuulsas Krõlovi valmis igaüks isekanti vankrit püüdsid tirida.
Kommentaar: Balti koostöö vajab turgutamist
Arvamus
TRENDING
