Lauri Mälksoo. Illegal Annexation and State Continuity: The Case of the Incorporation of the Baltic States by the USSR. Study of the Tension between Normativity and Power in International Law. London/Boston, Martinus Nijhoff Publishers, 2003, XXXIV, 373 pg. (The Erik Castren Institute. Monographs of International Law and Human Rights. Volume 5)
Balti riikide vägivaldne okupeerimine ja annekteerimine N. Liidu (NSVL) poolt on olnud rahvusvahelise õiguse käsitluste aineks nende sündmuste toimumisest peale. Üheks viimaseks ja täielikumaks uurimuseks on eesti noorema põlve juristi Lauri Mälksoo ülalnimetatud töö, mille ta esitas väitekirjana doctor jurise kraadi saavutamiseks Berliini Humboldti ülikoolis.
Käesoleva lühiülevaate ülesandeks ei ole uurimuse õigusteaduslik analüüs, mis peab jääma erialalisele ajakirjale, vaid soov tutvustada laiemale lugejaskonnale meid kõiki huvitava ja puudutava probleemi teaduslikku käsitlust ja juhtida tähelepanu mõningatele autori järeldustele küsimustes, mis tihti esinevad päevakajalistes teadetes. Rahvusvahelisel tasandil on see mõjuvaks vastuseks Venemaa korduvatele põhjendamata väidetele, et ei ole olnud mingit Balti riikide okupatsiooni ja vägivaldset liitmist NSVL-iga.
Akadeemilise rõhuga teos annab kokkuvõtliku ülevaate sündmustest seoses Balti riikide okupeerimisega ja NSVL-iga liitmisega 1940.a. Teose pearõhk on nende sündmuste hinnangul rahvusvahelise õiguse teooria ja praktika seisukohalt. Meie lugejaskonnale on kindlasti huvipakkuvamad peatükid, milles leiavad käsitlemist Balti riikide õiguslik seisund ja riiklik järjepidevus pärast taasiseseisvumist 1991.a. rahvusvahelise õiguse vaates, nende riikide okupeerimine ja annekteerimine ning selle mittetunnustamine rahvusvahelises praktikas suurema osa riikide poolt ja nende juriidiline (de jure) riiklik edasikestvus või järjepidevus ühes Balti vabariikide riiklike organite edasikestmise ja tegutsemisega eksiilis.
•
Mälksoo näitab oma analüüsis, et rahvusvahelise õiguse mõistes seadusevastane okupatsioon ja annektsioon ei hävitanud Balti riike kui rahvusvahelise õiguse subjekte. NSVL ei omandanud rahvusvaheliselt tunnustatud tiitlit Balti riikidele vaatamata nende riikide hoidmisele oma võimu all poole sajandi kestel. Sellele andis tõendust Balti riikide okupatsiooni ja annekteerimise mittetunnustamine, peamiselt de jure, rohkearvuliste riikide poolt poole sajandi vältel, mis rahvusvahelistes suhetes oli ainulaadne. Üheks oluliseks tagajärjeks 1991.a. oli, et nende riikide taasiseseisvaks kuulutamine 1918.a. loodud vabariikide õigusjärglastena ei vajanud rahvusvahelisel tasandil uut tunnustamist. Nende taasühinemine vabade rahvaste perega toimus diplomaatiliste suhete taastamisega ametisolevate valitsustega. Erandeiks olid annekteerimist de jure tunnustanud riigid (Holland, Hispaania, Uus-Meremaa, Jaapan). Uuteks NSVL järglasriikideks jäid nad aga Venemaa silmis, mis eitas okupatsiooni.
Rahvusvahelise õiguse seisukohalt toetasid Balti riikide riikliku järjepidevuse katkestamatust nende rahvaste vastupanu okupatsioonivõimule ja NSVL-iga liitmise heakskiitmise puudumine rahva vaba tahteavalduse näol, milles nähti rahvusvahelistes suhetes tunnustatud rahvaste enesemääramise õiguse eitamist. Seda ei muutnud kõigis kolmes riigis esialgu kehtima jäänud nõukogudeaegsed seadused ja õiguskord, mida järjekindlalt asendati uute seaduste ja korraldustega. Eesti ja Läti suhtes samuti mitte Venemaa keeldumine taastada eelokupatsiooniaegsed riigipiirid piirkondade arvel, mis olid vastuolus rahvusvahelise õigusega liidetud Leningradi ja Pihkva oblastitega.
Mälksoo võtab omaks Balti riikide parlamentide ja valitsuste seisukoha, et nad olid NSVL poolt seadusevastaselt okupeeritud 1940-41 ja 1944-1991, millist seisukohta jagab näiteks ka USA. Sellel järeldusel on tähtsus rahvusvaheliste konventsioonide rakendamisel. Erinevalt mõningatest teistest autoritest ei kehtinud Mälksoo arvates Balti riikide suhtes Genfi 1949.a. IV konventsiooni sätted. Toetudes Nürnbergi sõjakuritegude tribunali otsusele peab ta kohaldatavaks Haagi 1907.a. maasõja konventsiooni eeskirjad, kuivõrd need on rakendatavad mittesõjalisele okupatsioonile, vaatamata NSVL mitteühinemisele selle konventsiooniga. Kuna N. Liidu ja Balti riikide vahel ei valitsenud sõjaseisukord ja okupeerimisele järgnes illegaalne annekteerimine, on selle sõjapidamist reguleeriva konventsiooni normide rakendamine seotud probleemidega. Autor läheneb sellele seisukohalt, et tegemist oli esiteks illegaalse interventsiooniga ja teiseks erakorralise okupatsiooniseisundiga, mida kirjanduses on nimetatud „Annexionsbesetzung“.
Autor peab Haagi 1907.a. konventsiooni rikkumiseks küüditamisi ja Balti riikide elanike kasutamise orjatöölistena Venemaal, mille eest Venemaa kannab vastutust kui NSVL õigusjärglane. Samuti oleks ta vastutav keskkondlike ja majanduslike kahjude eest. Leedu on ainukesena ametlikult tõstatanud kahjutasude küsimuse, kuid vastus sellele on olnud eitav. Arvestades poliitilisi jõuvahekordi ei ole ette näha, et Venemaa nõustuks taoliste kahjude või reparatsioonide tasumiseks.
Balti riikide riikliku järjepidevuse kestvusele ei olnud oluline rahvusvaheliselt tunnustatud eksiilvalitsuste puudumine. Riiklikku järjepidevust kandsid väljaspool kodumaid edasi Balti riikide diplomaatilised esindused, mis viimati tegutsesid ainult Ühendriikides ja Leedul ka Vatikanis. Läti ja Leedu pagulaskonnad ei püüdnudki eksiilvalitsust moodustada. Seda tegid mõned eestlaste poliitilised ringkonnad, kuid rahvusvahelisel tasandil ei omanud eesti nn. Oslo eksiilvalitsuse järeltulijad tunnustust. Samuti ei tunnustanud seda Eesti diplomaatilised esindused.
Autor on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna rahvusvahelise õiguse lektor ja Rahvusvahelise Õiguse ja Euroopa Ühenduse Õiguse lektoraadi juhataja. Pärast õigusteaduskonna lõpetamist cum laude jätkas edasiõppimist Georgetowni ülikoolis, omandades 1999.a. magistrikraadi (LL.M) rahvusvahelise õiguse erialal. Järgnes doktoriõpe Humboldti ülikoolis. Ta on ühtlasi Eesti Õiguskantsleri ametis nõunikuks Euroopa õiguse alal.
Kommentaar: Balti riikide annekteerimine ja rahvusvaheline õigus
Arvamus
TRENDING
