Kes on spioonid?
Külma sõja aegne vaenlase tagalas tehtud töö nõudis mitmeid ohvreid. Mitte ainult NL ei trumbanud üle lääne agente, vaid ka vastane võitis mitmeid kulissidetaguseid lahinguid. Nõukogude poolel õnnestus värvata oma ridadesse kuulus tuumafüüsik Klaus Fuchs, kuid neil ei õnnestunud hoida kinni Oleg Gordijevskit. Stasi peaspioonil Markus Wolfil õnnestus küll toimetada oma tippagent Günter Guillame tollase Saksa liidukantsleri Willy Brandti lähedusse, kuid tal ei õnnestunud jällegi ära hoida Werner Stilleri ülejooksmist. Seega business as usual, ja vaenulike agentide tabamiseks polnud mingit vajadust ehitada Ida-Berliini ümber müüri. Noormehe naiivne ja eluvõõras jutustus oma kaasmaalaste kangelaslikkusest on ju ennekõike irvitamine nende perekondade valu üle, kes 13.08.1961 okastraadiga vägivaldselt lahutati, või nende ohvrite üle, kes kaotasid oma elu, pürgides vabadusse Berliini müüri ületades. Üks julmemaid juhtumeid oli 18-aastase Peter Fechteri mahalaskmine põgenemisüritusel 17. augustil 1962. Pea et tunni pidi ta haavatuna lamama müüri ääres, enne kui Rahvapolitsei ta sealt ära viis. Nooruk suri, kuna oli verest tühjaks jooksnud. Lääneberliinlased nägid seda kõike pealt, mitte ükski tsiviilisik, politseiametnik või liitlaste sõdur ei läinud appi. Kangelaslikkusest oleks siinkohal maitsetu rääkida. Pealegi vastupidiselt sotsialistlikule leerile ei esitletud Läänes ühtki spiooni kui kangelast, vaid luuraja oli riigi teenistuja, kes täitis oma kodumaa poolt antud ülesandeid.
Kangelased diktatuuride õigustamiseks
Diktatuurid vajavad oma poliitika õigustamiseks kangelasi — inimesi, kellel on „haruldasi üliinimlikke“ võimeid. Oma tegude ja eluviisiga andsid nad ühiskonnale eeskuju. Peale Oktoobrirevolutsiooni tekkis Nõukogude Venemaal mitmeid sangareid, kellele proletaarsed poeedid pühendasid riiklikku monumentaalpropagandat. Kunstnikud olid arvamusel, et neil õnnestub „sünnitada sotsialistlik üliinimene“. Ajaloolisi isikuid püüti müstifitseerida ja näidata ühiskonnale eeskujudena, kelle poole ka tavakodanik pidi pürgima. Individuaalsete iseloomujoontega inimesi tõsteti esile kui jumalaid ja nii seisiski kangelane heroiliselt rahvast üleval poolel ning riigi kodanikud pidid olema temale tänulikud. Eesmärgi saavutamise nimel ei põrkutud tagasi ka valedelt. Nõukogude koolikasvandikud mäletavad legende Aleksander Matrossovist, Pavlik Morozovist või Zoja Kosmodemjanskast. Tänaseni arutatakse Venemaal, kas poissi nimega Pavlik oli üldse olemas ning kas Zoja vapper tegu ikka aset leidis. Tänaseks on aga teada, et punalipu heiskasid Berliini Reichstagi tippu 30. aprillil 1945 veltveebelid Jegorov ja Kantarija 3. armee 756. laskurrügemendist ning paar päeva hiljem ametlikult maailmale paisatud reklaamfotol pole reaalsusega midagi pistmist. Endine punasõdur Jegorov esines hiljuti pisarsilmil ühes saksa dokumentaalfilmis ning rääkis, kui pettunud ta on, et ametlikult on tema võit täielikult unustatud, filmi lõpus embas ta lepituseks praeguse Reichtstagi ees saksa sõdurit, kes II maailmasõja ajal oli tema vaenlane.
Vene Föderatsioon austab ikka veel oma sotsialistlikke sangareid
N. Liidu õigusjärglase, Vene Föderatsiooni propagandapoliitika pole nähtavasti tänaseni muutunud, ikka veel esitatakse meedias ühepoolseid analüüse ning mälestusi nõukogude kangelastest. Sellise ülevaate sain ma vene nooruki jutustustest. Ka kirjutab vene ajaloolane Lev Besõmenski oma raamatus „Stalin ja Hitler — diktaatorite pokkerimäng“, kui raske ja komplitseeritud on sissepääs vene arhiividesse ning ta võrdleb näiteks Molotovi Ribbentropi pakti orginaaleksemplari leidmist Romeo ja Julia looga: „Üks suur dramaturg on öelnud, et maailmas ei ole ühtegi teist nii kurba kui Romeo ja Julia lugu. Sellele väitele toetudes võib öelda, et ajaloolasele ei ole ühtegi kurvemat lugu kui 1939. aasta salaprotokollid. Täpselt nagu Montague’d ja Capulet’id võisid alles oma laste surivoodil ära leppida, võisid Venemaal ka reformide pooldajad nõukogude süsteemi varemetel ühise keele leida.“
Hiljuti kinnitas arhiivi materjali uurimiste põhjal ka Vene armee peaprokuröri asetäitja Aleksander Savenkov, et NKVD poolt kevadel 1940 Kozi Gorõ metsas Katõni lähedal üle 4100 poola ohvitseri mahalaskmine ei tõestavat sugugi seal toimunud genotsiidi. Mis seal siis vene võimuesindajate arvates toimus, jäi aga avalikkusele arusaamatuks.
Kuidas selgitada ajaloolisi tõdesid?
Seega, kas mul ongi õigust pahandada vene nooruki peale, kes enda arust on oma kodumaa meediat jälgides arvamusel, et teab ajaloost kogu „tõde“? Kas ma tohin vihastada, kuuldes noormehe hinnanguid venelaste olukorra kohta Eestis ning nähes tema solvunut nägu, kui ta räägib oma pettumusest selle üle, et president Rüütel ei sõidagi Moskvasse? Kuidas ma peaksin seletama nii talle kui ka sakslastele, et telekanali „Odnako“ juhi Mihhail Leontjevi arvamused ajalehe Komsomolskaja Pravda veergudel ei vasta reaalsusele, nagu ka samas väljaandes esiletoodud Eestis elanud ajakirjaniku Galina Sapozhnikova väited, kellele ei torganud nähtavasti eesti keele oskamatuse tõttu nõukogude ajal silma eestlaste vabadusepüüdlused või kes ei vaevunud ka tutvuma Eesti, nõukogude okupatsioonile eelnenud, ajalooga. Sellistes olukordades tunnen mina ennast nõutuna. Vene tudengile andsin ma lahkudes kaasa soovituse tutvuda ka Läänes ilmunud raamatute ja filmidega, Galina Sapozhnikovale ja Mihhail Leontjevile otsustasin ma kirjutada Eesti ajalugu selgitava kirja. Ehk on see ikkagi mingiks positiivseks alguseks? Ma vähemalt loodan seda.
BERLIINI MÜÜR
• Betoonist plaatide kogupikkus oli 107 km
• Metallist võretara kogupikkus 61,3 km
• Elektrilise kontakt- ja signaaltara kogupikkus 127,5 km
• Asfalteeritud kontrollrada müüri ääres, kogupikkus 124 km
• Vahitornide arv 296
• Müüri kogumaksumus (1961) ca. 100 miljonit läänesaksa marka ehk ca. 50 miljonit eurot
• Berliini müüri ääres tapeti väheamlt 66 põgenejat
• Umbes 180.000 põgenemist õnnestus
• Legaalselt reisis Ida-Saksamaalt Lääne-Saksamaale 1961-1989 umbes 727.000 kodanikku
Kommentaar: Berliini müür olevat ehitatud tõkkeks lääne spioonidele (2)
Arvamus
TRENDING
