Berliini müüri lugu vene tudengi perspektiivist nähtuna
Sattusin töökohustuste täitmisel istuma samasse lauda Moskva lähedalt pärineva jutuka vene tudengiga. Vestluse algus oli paljutõotav, vahetasime mõtteid demokraatiast, eri maade põhiseadustest ja keelte arengust. Hakkas juba tekkima sümpaatia nooruki vastu, kui ta äkki küsis: „Ah, kas te teate, miks ehitati Berliini müür?“ Pikka aega Saksamaal elanuna olin muidugi mitte ainult teadlik ajaloolistest faktidest, vaid ka ise juba 1984. a., mil noormees arvatavasti veel sündinudki polnud, jalutanud müüri ääres ning ületanud Checkpoint Charlie kohal piiri Ida-Saksamaale. Samuti külastasin alles mõni nädal tagasi Rainer Hildebrandti asutatud „Müürimuuseumi“. Seetõttu vastasin enesekindlalt: „Jah, muidugi tean.“ Noormehe suured pruunid silmad läksid põlema, korraga oli ta justkui väike põnn, kellel on minuga jagada suur saladus. „Ei, ei — te ei tea! Müüri ei ehitatud sugugi seetõttu, et idaberliinlased massiliselt läände ei saaks põgeneda ja et sotsialistlik valitsus kartis ühiskonna kokkuvarisemist, vaid hoopis sellepärast, et peale sõda arenes Ida-Berliinist ameerika agentide keskus, mis kasvas lõpuks nii suureks, et Ulbrichti rezhiim ei näinud enam muud võimalust, kui isoleerida müüri ehitamisega vaenulikud agendid. „Nüüd oli meil (venelastel — toim.) võimalus kõik spioonid vahistada ning ameeriklased ei teadnud aastaid, mis nende agentidega juhtunud on.“ Mul jäi hämmastusest suu lahti. Küsisin: „Kust pärinevad teie andmed?“ Endale õppimise kõrval Saksamaal tõlgina elatist teeniv tudeng jutustas mulle, et Venemaal näidatakse praegu igasuguseid ajalugu käsitlevaid telesaateid, kus mh ka pealtnägijad (loe: punaarmeelased) toimunu kohta isiklikke mälestusi jagavad. Seetõttu teadvat tema, vene miilitsa poeg, veel sedagi, et Ida-Berliini lääneliitlaste poolt 1950-ndatel aastatel maa alla ehitatud tunneli olemasolu olevat Punaarmeele olnud juba kohe peale selle valmimist teada, kuid venelased polnud välispoliitilist strateegiat silmas pidades seda paljastanud, vaid söötsid vastaspoolele teadlikult valeandmeid.
See, et Varssavi pakti liitlastel õnnestus külma sõja ajal kinni võtta mitmeid lääne spioone, pole vabas maailmas juba ammu mingi uudis.
Mitmed autorid on avaldanud ka teoseid, kus just Berliin on valitud agendiromaanide keskpunktiks. Nii kirjutas briti kuulus kirjanik John Le Carré populaarse kriminaalromaani „Spioon, kes tuli külmast“, mis Richard Burtoniga peaosas (briti salaagent Leamas) isegi filmiks vändati. Len Deighton, samuti inglane, kasutas oma romaanis „Brahmsi neli“ jällegi Checkpoint Charlie’t oma teose kulissina. Kuid mitte ainult agente ei vahetatud kuulsal Berliin-Zehlendorfi ja Potsdami vahel asuval Glienickeri sillal. Eriti kuulsaks sai 10. veebruaril 1962 ameerika lendur Gary Powers, kes vahetati nõukogude tippspiooni Rudolf Abeli vastu ja 11. veebr. 1986 lasti sel samal sillal vabadusse ka nõukogude dissident Anatoli Tshtsharanski. Läänele on samuti juba ammu teada kuulsa Stasi ohvitseri, keda kutsuti aastaid „näota meheks“, Markus (Mischa) Wolfi agentide saavutused. Peale müüri langemist väitis briti major Nigel Wylde, et lääne liitlastel olid 95% ulatuses olemas kõik andmed Ida-Saksamaa pinnal toimetavate nõukogude vägede kohta. Nimelt kasutasid ameeriklased vaenlase jälgimiseks Berliini Teufelsbergil olevat kuplit, milles peituvate seadmete jälgimisraadius ulatus Valgevenemaani välja.
Kuidas lääneliitlased Ida-Berliini tunnelit kaevasid
Ka tunneli lugu ilmus vabas ajakirjanduses juba oma poolsada aastat tagasi. Nimelt kaevasid lääne luureorganisatsioonid Lääne Berliinist maa-aluse käigu ida poolele selleks, et saada teavet nõukogude agentide tegevusest.
Vastupidiselt vene nooruki väitele, õnnestus üritus suurepäraselt. Alles siis, kui briti salateenistuse MI6 topeltagent George Blake, kes 1953. a. paljastas KGB-le tunneli olemasolu, võisid KGB lased hakata söötma vastasele valeinformatsiooni. Välispoliitilistel kaalutlustel — sama aasta 18. aprillil olid Hrushtshov ja Bulganin ametlikul visiidil Suurbritannias ja ähvardamas oli juba ka Suessi kanali kriis, pidid venelased maailma avalikkuse tähelepanu probleemidelt kõrvale juhtima ja „leidsid“ aprillis 1956 maa aluse spioonikoridori nö ametlikult. Kahtlemata oli Blake’i poolt tekitatud kahju mõõtmatu, tema kaudu sai nõukogude julgeolek teada rohkem kui 400 Ida-Euroopas töötava lääne agendi nime. Spioon pidas hoolt ka selle eest, et mitmetel punastel luurajatel õnnestuks sujuvalt imbuda lääne salateenistuse võrku. Seega ei öelda asjatult, et George Blake oli üks edukamaid külma sõja agente. 1961. a. mõisteti ta 21 aastaks vangi, kust tal 5 aastat hiljem õnnestus põgeneda Moskvasse. Miks Blake müüs maha oma kodumaa? Briti vastupanuluure saatis kaks aastat pärast sõda oma agendi Cambridge’i Downing-College’isse vene keelt õppima. Tema õpetaja dr. Elisabeth Hill oli pärit Peterburist, pedagoogilt kuulis Blake mitte ainult vene keele ja kirjanduse ajalugu, vaid ka N. Liidu rollist fashismi purustamisel. Nii purunes tulevase agendi tollal tugev barjäär kõige N. Liidust tuleva vastu ja seni ustav kuningriigi salateenistuse sõdur hakkas romantiseerima vene ajalugu.