Ajaloo suured hetked tulevad sageli ootamatult. Uduvihmast hallivõitu Saksamaa pealinnas toimusid 9. novembril Berliini müüri langemise 20. aastapäevale pühendatud pidustused, millega tähistati Berliini eraldava müüri ühe piiripunkti tõkkepuude avanemist ja kogu Euroopa liikveleminekut.

Huvitav, et enam mäletatakse seda, kuidas üle piiri tulid idaberliinlased oma tossavate Trabantidega, keda Lääne pool tervitati shampanja ja kallistustega. Ka polnud läänepoolsed berliinlased kitsid oma idast tulnud vendi kostitama hea õlle ja banaanidega. Praegu meenutavad inimesed seda mõlemal pool endist piiri härdusega, sest neid seob see eriline tunne, kus igasugused merkantiilsed huvid olid korraks ununenud ja valitsesid üllad, inimlikud ja sügavad sõprussuhted.

Angela Merkeli meenutused

Berliini müüri langemise aastapäeva teeb Saksamaa jaoks eriliseks asjaolu, et 21. sajandil sai juba teist korda riigipeaks (kantsleriks) Ida-Saksamaal üles kasvanud naine.

Ajakirjanikud on esile tõstnud Merkeli kuulsat lauset, et Berliini müüri langemise momendil oli ta saunas ja pärast seda olevat ta koos sõbraga läinud õlut jooma. Alles pärast baarist lahkumist mõistnud nad, mis juhtunud oli.

Merkeli tollane elukoht oli küllalt lähedal sellele Berliini ajaloolisele sillale, kus esimesena ida ja läänt eraldanud tõkkepuu avanes. Sakslastele on omane seaduskuulekus, ja nii ei tohiks unustada, et Berliini piiritõkete avanemiseks anti ikkagi luba.

Tõsi, vaid kaheksa kuud varem oli piiril hukkunud viimane Berliini müüri salaja ületada püüdnud inimene. Vaimuliku peres sündinud Angela Dorothea Kasner polnud kindlasti dissident. Nagu ajakirjandusest selgub, oli ta nii noor pioneer kui noorteorganisatsiooni FDJ liige.

Kuid see piiriületamine muutis midagi väga oluliselt tema elus. Merkel, kes oli suurte murranguliste sündmuste ajal SDV peaministri Lothar de Maiziére pressitöötaja, oli lähedal asjadele, mida ajaloolased peavad veel põhjalikult uurima.

Lothar de Maiziére tunnistas tänavu Berliinis, et tegi koos oma onupojaga palju Saksamaa ühendamiseks. Tema onu oli Lääne-Saksamaal kõrge sõjaväelane, kelle pojast sai SDV peaministri nõunik reformide ajal. Hiljem katkes tema poliitiline karjäär ühinenud Saksamaal, sest vastased tõid välja dokumendid, mis viitasid tema sidemetele Stasiga.

Kui ajakirjanikud küsisid Merkelilt, kas ta tol ajal soovis pigem Saksa Demokraatliku Vabariigi reformimist ja mitte selle kadu, tunnistas Merkel ausalt, et nii see tol hetkel tõesti oli. Kuid tema vaated muutusid kiiresti, kui ta nägi, kuidas sotsialismileeri musterriigiks peetud riik kokku kukkus. Nii muutis ta meelt ja astus nende leeri, kes tahtsid ja viisid kiirelt läbi SDV likvideerimise.

Merkel liitus 1990. a keskparempoolse CDU parteiga ja ta valiti parlamendisaadikuks. Sealt algas tema tee Saksamaa kantsleriks.

20 aastat hiljem, 9. novembril 2009 oli Merkelil võimalus koos välisriikide prominentide ja endiste Ida-Saksamaa dissidentidega kõndida üle ajaloolise silla, mida rahvas nimetas „Kurjaks sillaks“ (Böse Brücke).

Müüride lõhkumine ei loo veel uut ühiskonda

Eesti lähiajalugu tunneb ühte peaministrit, kes meeldis rahvale oma väljendi „murrame läbi“ tõttu, mida ta oskas öelda erilisel moel. Paraku tuleb Saksamaa juhtivatel poliitkutel tunnistada 20 aastat pärast Berliini müüri langemist, et Saksamaa pole siiani päris üheks kasvanud.

Kantsler Merkel tunnistas, et riigi suurimaks probleemiks on ikka veel sotsiaalne ebavõrdsus. Ida-Saksa aladel on siiani rohkem vaesemaid inimesi ning majandussurutise ajal on idaosa töötute arv lausa kordades suurem riigi lääneosa omast. On ka palju näiliselt tühiseid, kuid häirivaid pisiasju. Nii näiteks mõõdetakse diabeetikutel veresuhkru hulka erinevates ühikutes Ida- ja Lääne-Saksamaal. Veresuhkru näide on loomulikult kõrvaline, kuid siiski küllalt kujundlik, tõestamaks, et lisaks füüsilisele müürile eksisteerib ühiskondi lahutav müür teadvuses ja eluhoiakutes. Nii imelik kui see ka ei ole, on sellist vaimset müüri lõhkuda raskem kui kivimüüri.

Müüridoomino 2009

Berliini müüri langemise pidustuste üheks tähtsamaks aukülaliseks oli Poola endine president, Nobeli rahupreemia laureaat Lech Walesa. Walesa, Gdanski (Danzigi) laevatehase elektrik ja ametiühingu Solidarnocz üks juhte, tõusis 20. saj. lõpu suurte tegelaste hulka. Berliinis ajakirjanikele intervjuud andes rõhutas ta, et maailma muutnud inimesed polnud mitte oma poliitilistelt vaadetelt targad, vaid olid lihtsad targad, kes julgesid astuda samme, mis viisid maailma muutumisse.

Berliini müüri langemise üritused olid hästi ette valmistatud ja poliitiliselt tulevikku vaatavalt komponeeritud. Need, kes tahavad Euroopa 21. sajandi ajalugu paremini mõista, saavad ka aru, miks oli pidustuste korraldajatel vaja kaasata just Lech Walesa ühte kesksemasse üritusse – Berliini müüri langemise doominosse.

Walesal oli au ligi kilomeetri pikkusel piirialal püsti pandud Berliini müüri tükke meenutavad plastklotsid (nagu doominokivid) kukkuma panna, mis hakkasid vaatajate silme ees üksteise peale langema, kuni lõpuks oli terve müüridoomino maas. Selle efekti taustal kõlas Berliini müüri langemise pidustuste peasõnum: kas tahame või mitte, oleme omavahel siin maailmas tugevalt seotud ...

Kuid vastuseta jäi küsimus: kas lapsed, kes selles poliitilises ekstaasis Saksamaal eostati ja on nüüdseks täiskasvanuks saanud, toovad muutuse Saksamaa ühiskonda tervikuna? Praegu pole Saksamaal paljud 20 aasta taguste sündmuste tunnistajad muutuste ulatusega sugugi rahul. Reaalne elu pole nende tollaseid unistusi täitnud.

Märkmed: