Kommentaar: Boriss Nemtsov ja tema sõnum
Arvamus | 03 Sep 2010  | Elle PuusaagEesti Elu
Musta lindi päeva esmakordne tähistamine Kanadas jõudis siinse ühe suurema päevalehe The National Post veergudele Peter Goodspeed’i artikliga Bloody revolution a real risk for Russia. Autor analüüsib selles Vene opositsioonipoliitiku Boriss Nemtsovi sõnumit Toronto Ülikoolis 23. augustil toimunud konverentsi kuulajaskonnale.

Kes on Boriss Nemtsov?

Boriss Nemtsov (50) on juudi päritoluga, kuid ortodoks-kirikusse kuuluv Vene poliitik, kes on tuntuks saanud oma kompromissitusega.

Elukutselt on ta raadiofüüsik. Nemtsovi poliitiline karjäär algas 1990. a., mil ta valiti Vene NFSV Ülemnõukogusse, kus tegeles põllumajandusreformi ja väliskaubanduse liberaliseerimise küsimustega.

1991. a augustiputshi päevil kutsus Nemtsov Nizhni Novgorodi oblasti tankiüksusi mitte asuma putshistide poolele vastasseisus Boriss Jeltsiniga. Küllap siis ehk vastutasuna nimetas Jeltsin ta oma eriesindajaks oblastis, hiljem kuberneriks. Ometi oli Nemtsov mõnikord ka Jeltsini suhtes kriitiline (nt 1997. a Tshetsheenia sõja vallapäästmise küsimuses). Sellest hoolimata kinnitas Jeltsin ta samal aastal Venemaa asepeaministriks. 1998. a alanud majanduskriisi tõttu ja seoses Viktor Tshernomõrdini nimetamisega peaministriks astus Boriss Nemtsov ametist tagasi.

1999. a valiti ta Riigiduuma aseesimeheks, temast sai ka Paremjõudude Liidu Riigiduuma fraktsiooni juht.

Aastatel 2004—2005 tegutses Nemtsov Neftjanoi kontserni nõukogu esimehena, kuid pärast prokuratuuri süüdistusi rahapesus lahkus ta sellelt postilt. Aastatel 2005—2006 tegutses ta Ukraina presidendi Viktor Jushtshenko nõunikuna.

2008. a sai temast opositsioonilise liikumise „Solidaarsus“ üks algatajaid koos teisitimõtlejate – malemaailmameistri Garri Kasparovi ja endise energeetikaministri Vladimir Miloviga.

„Solidaarsus“ pole Venemaal populaarne

„Solidaarsuse“ loomise idee on ilmselt pärit omaaegsest samanimelisest Poola organisatsioonist, mis mängis kaalukat rolli Berliini müüri langemises.

„Solidaarsuse“ juhid rõhutasid organisatsiooni loomise ajal antud intervjuudes, et tegemist on kõige laiaulatuslikuma Venemaa opositsiooniliste demokraatide ühendamise katsega. Ometi ei õnnestunud neil „Solidaarsuse“ katuse alla liberaale kokku tuua, mistõttu ei suudeta kuidagi võistelda omaaegse Poola sõsarorganisatsiooniga, mida rahvas toetas jäägitult.

Nemtsovi demokraatlikud ideed ei leia kahjuks tänasel Venemaal kõlapinda. „Võim kaotab oma tehingu rahvaga: unustage poliitilised õigused ja vabadused ning vastutasuks saate kõrgemad palgad ja elatustaseme,” rääkis ta liikumise asutamiskongressil, aga see sõnum jõudis vaid üksikuteni. Mõistagi eiras seda ka meedia.

Samas tunnistas liberaalne majandusteadlane Jevgeni Jassin, et „Solidaarsus“ on Venemaal ainuke organisatsioon, mis võib ühendada tõeliselt demokraatlikke jõude. Selle loomine ja eksisteerimine (ehkki ikka veel hingitsev) näitab ka, et vaatamata keerulistele sisepoliitilistele oludele leidub Venemaalgi julgeid mehi ja naisi, kes näitavad avalikkusele alternatiivset võimalust Venemaa juhtimiseks.

Et aga miilits ja OMON on igal ajal valmis opositsiooni meeleavaldustel jõudu kasutama, on inimesed kartlikud, sest mitte kõigil pole tahtmist hambuni relvastatud jõustruktuuride esindajatega rinda pista. Nii pole siis „Solidaarsus“ Venemaa poliitilisel maastikul oma kanda veel kinnitada suutnud. Tasub vaid meenutada märtsikuiseid meeleavaldusi Venemaa eri linnades, kus osales kokku vaid mõnisada inimest.

Piiratud vahendid

Kuigi „Solidaarsuse“ juhid on pühendunud demokraatlikele ideaalidele, on neil raske mõjule pääseda nii võimude tagakiusu kui rahva huvipuuduse tõttu. Ometi kasutavad nad oskuslikult ära kõiki olemasolevaid võimalusi.

Nii avaldasid Nemtsov ja Milov mullu raamatu „Putinism ja Venemaa allakäik”. Selles sarjatakse Putini-Medvedevi ajastut ja on esitatud terve rida fakte, mille abil püütakse tõestada Venemaa muutumist politseiriigiks (N. Liidu hümni taaskasutuselevõtt, sõltumatu meedia suukorvistamine, piirkondadelt autonoomia äravõtmine jm.)

Alles eelmisel pühapäeval osales Nemtsov Vene riigilippu lehvitades Moskva südalinnas sanktsioneerimata meeleavaldusel, mistõttu tema vastu alustati kriminaalasi võimudele vastuhaku paragrahvi alusel. Nemtsovi ähvardas 15-päevane arest. Kui ta aga kõige vajalikuga varustatult kohtusse ilmus, et vangi minna, langetati tema suhtes praktiliselt õigeksmõistev otsus.
Nii õnnestuski tal edastada oma sõnum Torontosse Musta lindi päeva konverentsile. See oli selge ja julge nagu alati.

Nemtsov hoiatas, et Venemaad kõikehõlmav autoritaarsus võib viia verise revolutsioonini. Ta nimetas Vene ekspresidenti ja praegust peaministrit Vladimir Putinit „KGB pojaks“, kes ei usu mitte vabadussse, vaid autoritaarsesse diktatuuri. Nemtsovi sõnul on putinism katastroof Venemaale, sest Putin on vabaduse vastu.

Nemtsov, kes ise kavatseb kandideerida 2012. a valimistel, ütles, et rahvas on Putinist ja tema meeskonnast väsinud, kuid valimised kujutavad endast vaid farssi. „Kõik otsused on Kremlis juba tehtud – keda valitakse; keda millisesse ametisse määratakse, millised on ühegi ametkonna eelarved; millised diskussioonid on lubatud ja millised mitte,“ rääkis Nemtsov torontolastele.

Aeg näitab, kas Boriss Nemtsovi ja tema mõttekaaslaste poliitiline võitlus annab mingeid tulemusi või jääb see vaid hüüdjaks hääleks kõrbes.

 
Arvamus