Hiljuti edastas Delfi äripäev.ee tuntud näitleja ja laulja Marko Matvere mõtteavalduse Eesti ja eestluse kohta. Matvere arvates on Eestis liiga palju inimesi ja ruumipuudus teeb nad inimlikult väikesteks. Lisas veel, et teda ei hirmuta võimalus, et 50 aasta pärast keegi enam eesti keelt ei räägi. Tema pärast rääkigu nad või suahiili keeles.
Anonüümsed kommentaatorid lõid kohe lärmi lahti. Ühed karjusid Matvere maha, teised kaitsesid teda tuliselt, erilist arukust ei ilmutanud kumbki pool. Anonüümsuse kilp meelitab räuskajaid ning muudab asjalikele mõtetega inimestele samal foorumil esinemise vastumeelseks.
Tuli see nüüd liigsest nahutamisest või lihtsalt tüdimusest (kahtlustan viimast), kuid Matverel sai kogu jandist villand ja ta avaldas vabanduse, kus nimetas end rumalaks ja vähese taibuga inimeseks ning lubas edaspidi "oma liistude" juurde jääda. Ühtlasi juhtis tähelepanu algallikale, kust oli soovijail võimalik lugeda ta artiklit täies ulatuses. Sellest järeldangi, et "vabandus" oli kerge irooniaga pipardatud.
Sellega oleks asi võinud jääda ja kogu skandaal enne korralikult õide puhkemist vaibuda, kui Matvere kaitseks poleks areenile tormanud täies raudrüüs Vilja Kiisler. Pähe said jutumärkidesse pandud rahvuslaste kõrval ka artikli avaldajad, kes autori tsitaadi olid "kontekstist välja rebinud" (ah, kui originaalne!) ja olulise teadlikult avaldamata jätnud, sest "see ei müü". Kedagi ei huvitavat mõte, et eestlast peaks arendama ning et ainus viis seda teha on haridust anda, kas või sunniviisil. Ja et kui eesti keel kaob, siis pole veel kõik kadunud, ent kui kaob inimlikkus, siis on kadunud kõik. Paar lauset Kiisleri võimsast "kaitsekõnest" väärivad täpset tsiteerimist:
"Mõte, et võib-olla minu lapselapsed ei kõnelegi eesti keelt, ei hävita kaugeltki mu olemasolu mõtet, kuigi olen hariduse poolest eesti filoloog. Ka mina ei tunne rahvusromantika suhtes mingit erilist hardust, vaid pean seda pigemini ajalooliseks nähtuseks."
Kiisleri kiituseks peab tunnistama, et ta Matvere jutust tõepoolest põhilise esile tõi. Kuid tarkuse iva ma sellest ei leia, ei avaldatust ega kontekstist, millest avaldatu välja rebiti. Kui Eestis juba nii palju inimesi on, et nad vaid väikestena oma riiki ära mahuvad, milleks neid siis hariduse abil suuremaks paisutada. Needsamad väikesed arenemata eestlased ongi need, kelle najal Matvere on end kuulsaks näidelnud ja laulnud. Katsugu seda teha suahiili keeles ja vaadaku, mis temast järele jääb. Inimlikkus on tõesti rahvusest ja keelest üle, kuid kuidas on võimalik rahvusele ja keelele käega lüüa ning samaaegselt inimlikkust säilitada, seda mina ei tea ega taipa. Kes on suuteline oma rahvuslikku idenditeeti kergekäeliselt hülgama, on inimlikkuse ammu kaotanud. Sama hästi võib ta hüljata oma isa ja ema.
Jah, haridus arendab inimest. Arendab seda põhilist, mis temas juba olemas. Muudab targa targemaks ja rumala rumalamaks. Vilja Kiisler on ehedaim näide sellest. Kas tal selleks oli vaja eesti filoloogiks õppida (ja kuulduste kohaselt kiitusega lõpetada), et õlgu kehitada, kui ta lapselapsed eesti keelt ei kõnele? Sugulus hariduse ja harituse vahel on üsna kauge. Kaksikõed ega -vennad nad ei ole.
Olen enam kui kolm neljandikku oma elust (78%, kui täpne olla) elanud oma kodumaast lahus. Eesti filoloog ma ei ole. Mul pole üldse haridust, on ainult lapselapsed, kes ei kõnele eesti keelt. Mu olemasolu mõtet ei ole see kaotanud, kuid pisut vaesena tunnen end küll. Mu lapselapsed on mulle armsad, kuid samaaegselt pean tunnistama, et mõne omaealise sõbra lapselapsed on lähedasemad. Need, kes võõrsil sündinuina on kasvanud eestimeelseteks ja -keelseteks. Isegi sel määral, et on siirdunud Eestisse, sellesamasse Eestisse, kus juba niigi liiga palju inimesi. Suudab Vilja Kiisler seda mõista?
Ise olen eesti ajakirjanik ja kirjutan eesti keeles. Mitte sellepärast, et mu pea võõrkeeli ei võta, vaid sellepärast, et ei suuda unustada ühtki rohututti kodu õuemurust ega kruusatera tuttavast külavaheteest. Rahvusromantika? Ju siis vist. Häbeneda ma seda igatahes ei oska.
Marko Matverest on natuke kahju. Mulle tundub, et ta polnud päris siiras oma juttu avaldades ega hiljem vabandades. Tal lihtsalt "lendas varre otsast ära", nagu siinses keelepruugis öeldakse. Paksu pahandust tuli tal sellest küll, kuid seda ei teinud kaugeltki mitte anonüümsed haugutajad. Tema suurim vaenlane on Vilja Kiisler. Olen ise ka mõnel korral avalikku poleemikasse sattunud ja tean, et niisugusel puhul on kõige rohkem kasu rumalast vastasest. Targa vastasega annab maadelda, kuid sellega tuleb toime. Rumala pooldajaga oled püsti hädas.
Kiisler väidab, et Matvere on eestlusele ja eesti kultuurile andnud palju rohkem kui kõik need sihitud kisajad, kes "Eesti asja" ajavad. Võimalik küll, ma ei tunne neid sihituid kisajaid ega nende panust. Kuid ma tean, mida eestlus ja eesti kultuur on andnud Matverele ja Kiislerile. Kui mitte enam, siis igapäevase leiva kindlasti. Neid mõlemaid toidab eesti keel — seesama keel, mille püsimisest nad ei hooli. Rahvavaenlaseks ma Matveret ei pea, nagu Kiisler oma artikli pealkirjas sarkastiliselt tähendab. Vaenlasele saab vastu hakata. Eestluse võimalik surmarelv on ükskõiksus ja seda relva hoiavad Eesti pinnal vähemalt neli haritud (vabandust — koolitatud) inimese kätt.
Kuhu selline suhtumine eesti rahva viib, seda näitab tulevik. Vahepeal lubatagu mul vaikselt edasi nokitseda, ajades Eesti asja. Jutumärkideta.
Kommentaar: Delfi oraaklid (3)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Vilja Kiisler pole mitte keegi, et tema arvamust isegi lugeda. Jubedamat soperdajat annab otsida. Tavaliselt ei kirjuta ta oma soperdisi õige nime all, vaid kasutab hüüdnime MAHVALDA. Kellel närvi ja kannatust, võiks mõne MAHVALDA soperdise läbi lugeda. Tema kirjutised võivad ju keeleliselt korrektsed olla (filoloog), kuid sisu on tavaliselt täielik absurd.
Eerik Purje lahkus Eestist noorena (ehk veel teismelisena). Siiski tema ladus eesti keel on kõigile eeskujuks. Tema seisusekaaslasi on olemas kes on unustanud emakeele -- ja seda veel enne kui võõrkeelt saivad korralikult ära õppida. Mis nad siis on?
Ilmselt, meie Eerik on mõtlev olend ja, kahtlematu, ta on selles suhtes ennast pingutanud. Arvan et oleks kõigile juhendav kui emakeelest ta oma mõtteid jagaks. Mõnda see ei häiri et pealekasvus eesti keele oskus jääb soiku, nagu meie eestlus tuleks muust allikast. Raudselt ma sellega ei nõustu kuid puudub oskust seda õigesti kirja panna. Selleks on Eerik Purjet vaja.
Ilmselt, meie Eerik on mõtlev olend ja, kahtlematu, ta on selles suhtes ennast pingutanud. Arvan et oleks kõigile juhendav kui emakeelest ta oma mõtteid jagaks. Mõnda see ei häiri et pealekasvus eesti keele oskus jääb soiku, nagu meie eestlus tuleks muust allikast. Raudselt ma sellega ei nõustu kuid puudub oskust seda õigesti kirja panna. Selleks on Eerik Purjet vaja.
Eerik, su jutt tabas pihta!
Meid on siin vähe, kuid "Eesti asja" ajamine on meile tähtis. Miks me pingutame endid eesti keele ja meele alalhoidmisega, kui Eestis ajatakse sellist juttu?
See kurvastab mind!
"Kaob keel, kaob rahvas."
Õnneks on Eestis ja väljaspool veel küllaltki palju "rahvusromantilasi", kes leiavad väärtust meie keelest ja kultuurist.
Ma loodan et Marko Matvere tegi nalja oma jutuga.
PS. Kunagi pole liiga vara ega hilja keelt õppida. Toronto Eesti koolides on toredaid klasse 3 aastastele (lasteaed) kuni täiskasvanuteni (algkool, keskkool & täiskasvanute klassid Täienduskooli juures).
Meid on siin vähe, kuid "Eesti asja" ajamine on meile tähtis. Miks me pingutame endid eesti keele ja meele alalhoidmisega, kui Eestis ajatakse sellist juttu?
See kurvastab mind!
"Kaob keel, kaob rahvas."
Õnneks on Eestis ja väljaspool veel küllaltki palju "rahvusromantilasi", kes leiavad väärtust meie keelest ja kultuurist.
Ma loodan et Marko Matvere tegi nalja oma jutuga.
PS. Kunagi pole liiga vara ega hilja keelt õppida. Toronto Eesti koolides on toredaid klasse 3 aastastele (lasteaed) kuni täiskasvanuteni (algkool, keskkool & täiskasvanute klassid Täienduskooli juures).
Arvamus
TRENDING
