Heaoluühiskonna nõudmismentaliteet on viinud väärtused rööbastelt välja. Nüüd on peaasjaks, milliseid hüvesid võidakse nõuda ja mitte see, millist panust oleks endal vaja anda ühiskonnale. Kriisi ajal ei taheta loobuda saavutatud hüvedest, kuigi nende piiramine aitaks kriisist üle saada.
Käesoleval aastal möödub Nõukogude Liidu lagunemisest 20 ja islami terrorirünnakust USAs 10 aastat. Ajajärku pärast Berliini müüri langust iseloomustas globaalne majanduslik integratsioon, haruldane optimism ja usk, et selles uues maailmas olid kõik võitjad. See on aga läbi. Täna arvavad paljud USAs, et Hiina kasv toimib ameeriklaste töökohtade ja jõukuse kulul. Euroopa eufooriale pärast Berliini müüri langust järgnesid sünged prognoosid. Kriis on väetanud pinda maailma jaoks, kus endine suurriikide rivaliseerimine võib taaselustuda. Euroopa Liit ja USA tahavad lähiaastatel mõjuva põhjusega nõuda, et majanduskasvu vedurid kannavad suurema osa vastutusest rahu ja progressi tagamisele maailmas.
Lääne demokraatiates on oluline, et vabadus ei langeks ohvriks loomulikule vajadusele selle turvalisuse järele, mida paljud soovivad seoses meid tabanud terroriohuga. Vabadus ja suurem vastutus oma heaolu eest on parim lähtepunkt Lääne võimele saada toime kaasaja väljakutsetega. See tähendab vähem riiki ja et kodanikud üksikult ning ühiselt võtavad üha enam enda peale lahendada mõned ülesanded, mida seni on harjutud laskma teha riigil.
Demokraatia oluliste probleemide hulka kuulub selle kaitsmine nende eest, kes kuritarvitavad demokraatia vabadusi. Kui kaugele võib minna demokraatia vastaste vastu võitlemisel, kui ei piisa verbaalsest argumentatsioonist? See probleem on aktuaalne Lääne demokraatiates, kus terroristide vastu võideldes üha enam kasutatakse kontrollmeetmeid, mis piiravad indiviidide isiklikku vabadust. Seda kasutavad ära demokraatia vastased, kelle sabotaažiaktide eesmärgiks ongi tihtipeale hirmu süvendamine rahva seas, mille tagajärjel nõrgeneb usk demokraatia mõjuvõimu ja suureneb „kindla käe“ rakendamise soov. Selle tulemuseks võivad olla autoritaarse ilmega „juhitavad“ demokraatiad. Demokraatia mõistet kuritarvitavad ka ainuparteilised diktatuurid, näiteks nimetasid Nõukogude Liit ja selle vasallriigid end rahvademokraatiateks.
Demokraatia raamides on võimalik töötada ka selle vastastel. Samuti igasugustel sektidel, kes oma ülesehituses ja juhtimisstiilis ei kasuta demokraatlikke põhimõtteid. Isegi demokraatia kaitsmist ei saa teha kohustuslikuks. Sõjaväe ajateenistusest keeldumine ei too endaga kaasa karistust, tavaliselt mingit aseteenistust.
Demokraatia hüvesid ja õigusi nautides ei tohi unustada, et nendega kaasnevad kohustused. Pole aga kindel mõiste, esineb mitte ainult väärtõlgendusi, vaid üsna palju poliitilise korrektsuse mõju. Sellega kaasneb koguni üha tugevam sõnavabaduse piiramine. Põhiliselt demokraatia vastastel usulistel liikumistel on õnnestunud peale suruda hoiakut, mis väldib nende kritiseerimist. Mitte just veenvate argumentidega, vaid pigem hirmuga tulemuste eest.