Kommentaar: Diplomaatilised ja muud mäed arveteõienduse teel Iraagiga
USA kavatsus korraldada Iraagi vastu välksõda ja asendada praegune rezhiim uuega, omandab järjest selgemaid piirjooni. Ometi on Ühendriikide presidendi George W. Bushi plaan põrganud ootamatult suurele vastuseisule. Ja seda mitte üksnes poliitilistes ringkondades.
Nädalalõpul korraldati kogu maailmas massimeeleavaldusi USA sõjakava vastu. Isegi Washingtonis toimunud protestimarss maailma juhtivate tööstusriikide rahandusministrite kohtumise ajal, mis oli mõeldud eeskätt vaeste kaitseks, kujunes peamiselt vihaseks meeleavalduseks USA poolt plaanitava sõja vastu Iraagis.
Rahvarikkaid protestiaktsioone toimus ka mitmel pool Euroopas. Londonis laupäeval aset leidnud viimaste aastakümnete suurimal demonstratsioonil osales kuni veerand miljonit inimest. Briti peaministri Tony Blairi möödunudnädalane esinemine parlamendis jäi (vaatamata tõendite esitamisele Iraagi käsutuses olevate surmakülvavate relvade kohta) kahvatuks; isegi leiboristide ridades ja tema oma kabineti liikmete seas oli kahtlejad. Olukord pole palju parem ka Ühendriikides, kus enamus (või vähemalt paljud) demokraatidest rahvaesindajad ei toeta sõjalisi aktsioone Iraagi vastu, kõhklusi on väljendanud ka vabariiklastest kongresmenid.
Moskva ja Pariis suhtuvad Ühendriikide ja Suurbritannia sõjaemissaridesse tõrjuvalt ja paremat pole oodata ka Pekingist. Viiest ÜRO julgeolekunõukogu alalisest liikmest ei toeta kolm USA pakutud terava sõnastusega resolutsiooni, mis oma toonilt on üsnagi ultimatiivne.
Mitmete analüütikute arvates peab alanud nädal kujunema pöördeliseks: paljude riikide esindajad on seisukohal, et ÜRO peaks siiski vastu võtma veel ühe range resolutsiooni Iraagi korralekutsumiseks. Ometi teame, et senised 16 pole suutnud ülbe türanni Saddam Husseini käitumist mingil moel mõjutada ning massihävitusrelvade valmistamine on jätkunud usinalt ja kasvavas tempos.
Rahvusvahelise Rahuakadeemia president David Malone ütles nädalavahetusel: „Washingtoni on haaranud Iraagi-vastane palavik, adrenaliin on üles pumbatud ja ameeriklased ei suuda enam ratsionaalselt mõelda. Kardan, et Washington pole arvesse võtnud kogu riski, mis kaasneks ühepoolse (ilma liitlaste toetuseta) sõjategevusega Iraagi vastu.”
Isegi Türgil, kes lubab USA ja Briti lennukitel lahkelt kasutada oma territooriumi Iraagi-vastasteks rünnakuteks, on mitmeid kahtlusi. Peaminister Bulent Ecevit on väljendanud muret, et sõda võiks Iraagi põhjaosas elavates kurdides süvendada separatistlikke ambitsioone kuni iseseisva riigi kuulutamiseni välja.
Iisraeli peaminister Ariel Sharon on korduvalt kutsunud president Bushi hoiduma sõjalistest jõuvõtetest, mõistes, et Iraagi kättemaksuraketid võivad esmalt just nende tegevusraadiuses olevat Iisraeli tabada.
Saksamaa kantsler Helmut Schröder teatas, et Berliin ei osale rünnakutes Iraagi vastu ning on kutsunud üles otsima diplomaatilisi teid kriisi rahumeelseks lahenduseks.
Prantsusmaa toetab relvainspektorite naasmist Iraaki ega poolda sõjalisi aktsioone. ÜRO julgeolekunõukogu alalise liikmena peaks muidugi ka Venemaa Bagdadi ründamise heaks kiitma. Et Iraak on aga nõustunud relvainspektorite tagasilubamisega riiki (kuigi tingimuste ja reservatsioonidega), siis vaevalt asuks Moskva praegu president Bushi rünnakukavasid toetama. Siin pole kõik aga üheselt selge, sest Moskval oleks ehk USA vahendusel lootusi uuelt võimalikult Iraagi valitsuselt saada tagasi oma $8 miljardilist võlga. Võib ka arvata, et Kreml saaks vastutasuks taas õiguse karmimalt toimetada Tshetsheenias.
Lähis-Ida väiksemad riigid on samuti väljendanud vastumeelsust Iraagi ründamise vastu, välja arvatud ehk Kuveit, mis on ise kannatanud Saddami armee surve all.
Saudi-Araabia, Iraan, Jordaania ja Egiptus näivad samuti soovivat sõjategevuse vältimist Iraagis. Süüria pole selgelt oma eelistusi veel väljendanud.
Isegi kaugel asuva Jaapani peaminister Koizumi peab sõjategevust viimaseks vahendiks Iraagi taltsutamisel. Ja Austraalia on palunud USA-l sügavalt järele mõelda, enne kui rünnata.
Seda loetelu võiks veelgi jätkata, kuid ehk piisab. Ülaltoodust näeme, et Washingtoni teel Saddami kukutamiseks ja Iraagi massihävitusrelvade likvideerimiseks on takistusi ohtralt.
Saddam, kes on elanud üle presidentide ja peaministrite vahetused USAs ja tema liitlasriikides, manipuleerib jätkuvalt maailma avalikkust, petab nii ÜROd kui relvainspektoreid. Ta on seda teinud viimased 12 aastat. ÜRO on osutunud jõetuks ja mannetuks Iraagi ohjeldamisel.
Esmaspäeval alanud ÜRO relvainspektorite ja Iraagi ametiisikute kohtumine Viinis peab näitama, kas poliitiliseks dialoogiks on üldse veel ruumi ja maad. Kui mitte, siis jääb ainsaks lahenduseks rünnak Iraagile, mis tõotab kujuneda erinevaks 1991.a. Lahesõjast. Asjatundjad ennustavad USAle eeskätt suuri inimkaotusi ning 20 miljardi dollari suurusi kulutusi.
Arvamus
TRENDING
