Jaan Martinson käsitles 18. juuli Õhtulehes hiljuti eesti keeles üllitatud Vadim Makšejevi raamatut „Narõmi kroonika 1930-1945“, mis ilmus kirjastuse Varrak väljaandena Jüri Ojamaa tõlkes.
Martinson kirjutab: „Kunagise NSV Liidu geograafiline keskpunkt paiknes Obi ja Irtõši jõe vahelises Vasjuganje soostikus. Samas soostikus asub üks vanemaid Siberi asulaid Narõm, kuhu 1912. aastal Stalin asumisele saadeti. Ta viibis Narõmis alla poole aasta. Tänu sellele oli aga väike Narõmi asula mitu aastakümmet kõikidele NSV Liidu kaartidele märgitud kui üks maailma nabakohti.
Paraku ei märgitud toona ainsaski õpikus, et Narõm oli paik, kuhu saadeti kümneid tuhandeid küüditatuid. Kulakuid ja fašiste-natsionaliste, kes tuli jalust ära saada. Ka eestlasi.

Küüditatutest ja nende ebainimlikust elust kesk Siberit ja soid on ilmunud tuhandeid lehekülgi. Ka antud raamatus on meenutusi piisavalt, kuid on ka erilist. Nimelt autentsed dokumendid, mis „räägivad vaikides.“

Raamatust ilmneb, et 1933. a andis Stalin üle riigi käsu kiirendada kollektiviseerimist ja anda hoop kulakutele. Selle tulemusena hakkas Narõm tasapisi täituma deporteeritute ehk nn ohtliku elemendiga. 1941. a. täienesid nende read küüditatud baltlastega.

Kogu see inimvaenulik tegevus on jäädvustatud lugematutesse dokumentidesse – käsud, keelud, pealekaebused, süüdistused, kirjeldused, loosungid jne, jne. Paber kannatab kõike ja dokumentidel pole kombeks häält tõsta. Ka küüditatute tähistamata hauad vaikivad.

Meie hulgas on palju neid, kelle sugulaste ja lähedaste hauad on Siberis tähistamata. Mida põlvkond edasi, seda vähem sellest muidugi hoolitakse. Mingid kauged, Siberis surnud sugulased või esivanemad – nendest ei tea siinsed noored ilmselt mitte väga palju. Sellest võib ju veel kuidagi aru saada. Vahemaa on nii ajaliselt kui ruumiliselt tohutu.

Äratab aga imestust, et pseudonüümi „kirjanik Wimberg“ all kirjutav Jaak Urmet kurdab 18. juuli Eesti Päevalehes liigse tähelepanu pööramise üle küüditatutele. Tema hinnangul toimus 14. juunil, juuniküüditamise 70. aastapäeval hiigelmõõtmetes üldrahvalik leinapäev. Kirjanik Wimbergi jättis see kõik nähtavasti aga külmaks. Loetlenud mitmeid selle sünge juubeli mälestusüritusi, kirjutab ta: „Kogu oma respekti ja täieliku kaastunde juures tahan ma selgelt ja otse välja öelda: ma olen küüditamise teemast väsinud. Mul on sellest saanud kõrini. Eesti ühiskonnas käib üks lakkamatu mälestamine, meenutamine ja leinalintide lehvitamine. 20. sajandi ajalugu annab selleks põhjusi küllaga, see on olnud pidev kannatuste rada. On mälestada Vabadussõja ja II maailmasõja ajal rindel langenuid ning laagreis ja tagalas hukkunuid, 1924. a riigipöördekatses hukkunuid, okupatsioonides represseerituid ja küüditatuid, Tšernobõli tuumakatastroofi ja Estonia laevahuku ohvreid. Enamasti toob põhjuse üldrahvalikuks leinakampaaniaks ümmargune aastapäev – ja siis pole kellelgi leinast pääsu. Eesti ühiskonnas on justkui tung leina järele.“

Selles tiraadist peegeldub autori hoolimatu, isegi üleolev suhtumine. Seda enam, et ka tema vanaema ja onu koos naise ja lastega küüditati, nagu artiklist selgub. Onu ja onunaine surid Venemaal, nende lapsed jõudsid Eestisse tagasi. Teise onu poeg istus Saksa mundri pärast aasta Narva laagris, siis Kasahstanis, aga tuli eluga tagasi. Vanaema esimene abikaasa jäi Saksa mundris Tartu alla. Osa sugulasi läks pagulusse. Autor nimetab seda „tüüpiliseks Eesti perekonnasaagaks“ ja kinnitab, et ta peab küll oma vanavanemate ja sugulaste mälestust kalliks ning väärtustab oma suguvõsa, kuid ei soovi oma leina väljendada kampaaniavormis. Võibolla on sellise küünilise suhtumise põhjuseks tema noorus. 32aastase Jaak Urmeti lapsepõlv möödus küll Nõukogude Eestis, aga tema meheks kujunemine on toimunud vabas Eestis, kus repressioonidel ja tagakiusul pole kohta.

Wimbergi arvates on selline mõõdutundetu leinamine ühiskonnale kahjulik, kuna see sisendab arusaama, et me oleme rahvana viletsad ja haledad ning loob meile Eesti ajaloost „hädise ja nutuse kuvandi“. Ta soovitab seetõttu esiplaanile seada eesti rahva suurhetked ning asendada meie kannatusterohke ajaloo Eesti ajalooliste võitude ja suursaavutustega. Teiseks leiab ta, et kampaaniavormis leinamine ei lase meil oma minevikuga rahu teha. „Vähem leina, rohkem elu,“ soovitab kirjanik Wimberg.

Talle astub samas väljaandes päev hiljem vastu kirjanik ja poliitik Paul-Eerik Rummo, soovitades mitte vastandada leina ja elu. „Minevikutraagika rõhutamisega pole liiale mindud,“ kinnitab Rummo. Eestlastena tähistame ka rõõmsaid sündmusi, olgu selleks siis näiteks äsjane noorte laulu- ja tantsupidu. „Eesti on mitmekülgne elav realiteet, “märgib Rummo.
Just tasakaal on normaalse eksistentsi alus ja pidepunkt. Siin on oma kaalukas sõna öelda ka vaikivatel dokumentidel ja haudadel.

Märkmed: