George Orwelli kuulus satiiriline teos „Loomade farm“ lahkas ühiskonda, kus kõik olid võrdsed, mõned aga võrdsetest võrdsemad. Teadagi kirjutas Orwell Nõukogude Liidu kohta, aga tema tähelepanek kehtib tänagi ehk isegi teravamalt, vabas maailmas, demokraatlikus ühiskonnas. Kui juba poliitiline vabadus on tagatud, siis nõudmine sotsiaalsete, ühiskondlike eelisseisundite järgi paistab olevat perifeerias asuvatele olulisem kui üldsusele kavandatud, aja kestel väljakujunenud normide järgi käitumine. Et see lähenemine lobby-gruppide näol mõjutab poliitilisi otsuseid, on enam kui selge.
Poliitikutel ei tohi niisiis olla arvamusi, mis kuidagi kajastaks seda, et vähemusgruppidel on ebaproportsioonalselt suur mõju. Veel enam, kui neil on julgust esitada üldsusele kuuluvaid arvamusi, kannatavad nad pahatihti selle eest. Sõna traditsioon tähendab vist kõikide sõnaraamatute järgi põlvest põlve edasiantut, traditsioonilised vaated kinnitavad selle järgi pärandatud kommet, tavadest kinni hoidmist. Kui neid tavasid rikutakse, murtakse, selmet hoitakse, on tavaliselt põhjuseks ühiskondlik tolerants, leebus, isegi arusaamine, et vanad kombed ei ole tingimata ainuõiged.
Viimastel aastatel on vikerkaarerahvas — selliseks tituleerivad ennast geid, kuna vikerkaare värviprisma hõlmab kõiki põhivärvusi, sellega andes mõista oma inklusiivsust, mitte eksklusiivsust — astunud suuri samme võrdõiguste saamise suunas. Ning enesest mõista, seksuaalsus ei tohiks olla asi, mis keelaks neil loomade farmis, võrdsete laudas, oma isiklikus põhuhunnikus rahus ruigamast. Kuid võrdsetest võrdsemaks ei tohiks kedagi lasta, ning seda põhimõtet on kaitsnud paljud poliitikud. Pole ime, et valdavalt konservatiivsed, kristlikud, traditsioone mõistvad ning austavad poliitikud.
Nende hulka kuulub praegune Itaalia Euroopa asjade minister Rocco Buttiglione, kelle kandidatuur Euroopa Komisjoni justiits- ja julgeolekuvoliniku kohale on vallandanud, vähemalt meedia järgi, kriisi. Buttiglionel, nimelt, on traditsionaalsed vaated homoseksuaalsuse ja abielu kohta — mis sugugi ei meeldi sotsiaaldemokraatidele. Europarlamendi sotsialistide fraktsioon on pärast kristlik-konservatiiv-demokraatide ühendust Strasbourgis suuruselt teine, 200-liikmeline ning vastavalt vali. Ei tea miks, kuna Buttiglione ei ole sugugi selle poolt, et geide õigusi ahistada, ära võtta — lihtsalt on ta selle vastu, et neile kaalutakse eriõiguste andmisi nende seksuaalsuse nimel. Buttiglione rõhutas europarlamendi kodanikevabaduste komisjonile, et ta k a i t s e b (hädavajalik sõrendus) geide õigusi, isegi kui ta peab homoseksuaalsust patuks. Ta rõhutas veel, et perekond eksisteerib selleks, et tulevikku tagada — lapsi sünnitada; perekonnaõigused on kindlustamaks, et nii ema kui isa saaks traditsiooniliselt riigi kaitse osaks. Paraku astus Buttiglione praepannilt otse pliidirauale, kui ta hiljem esitas oma seisukohti vallasemade kohta. Teadagi pole alati olukord neil juhtumitel moraalse lodevusega seotud.
Buttiglione on tõsikatoliiklane, isegi paavst Johannes Pauluse lähedane sõber. Vatikani vaated geide abielude ning õiguste kohta on hästi teada ning ei peegelda alati protestantide seisukohti. Huvitavalt on just seal, kus protestantlik eetika kõige esmalt ja kõige tugevamalt kanda kinnitas, Madalmaadel geide liikumine ning nende vastane tolerants kõige kindlam. Katoliiklasi aga on Euroopas peale Vatikani ka mujal mõjuvõimul, võib arvata, et Buttiglione hoiakut jagavad paljud.
Tänaseks on sotsialistide üleskütetud Buttiglione vastane kampaania nii terav, et eurokomisjoni peatselt ametisse astuv president Jose Manuel Barosso kaalub isegi oma algse toetusavalduse, mida ta andis Buttiglionele, tagasi võtmist.
Kas on õige minna nii kaugele, kui seda tegi Buttiglione möödunud pühapäeval Itaalia ajalehes Corriere della Sera ilmunud usutluses, et ta on nüüd oma vaadete tõttu saanud vihkamiskampaania ohvriks? Nimetades seda kampaaniat isegi kristlaste-vastaseks inkvisitsiooniks?
Inkvisitsioon oli teadagi traditsionaalsete katoliiklaste loodud. Ka Madalmaadel tunti ebatolerantsust, John Calvin tarvitas Vatikani oma poliitiliste huvide saavutamiseks, Miguel Servetuse ja tema raamatute põletamisega. Tänapäeval me aga mehi ja naisi, raamatuid Euroopas ei põleta, aga on’s sotsialistid õigel teel, Buttiglionet n.-ö. hereetikuks nimetades?
USAst on Buttiglionele toetust näidatud. Wall Street Journal'i 13. oktoobri juhtkiri peab Buttiglione vastast kampaaniat hüsteeriliseks reaktsiooniks, nimetades seda, itaallasega nõustudes, Euroopa sekulaarseks inkvisitsiooniks. WSJ sõnul kajastas Euroopa meedia valikuliselt Buttiglione sõnavõttu europarlamendi komisjoni ees. Juhtkiri vihjab ametlikule transkribeeringule, millest võeti kontekstiväliselt sõna „patt“. Buttiglione aga lausus, et on oluline vahet teha seaduse ja moraalsuse määramisel. Buttiglione arust on palju asju, mida peetakse ebamoraalseks, aga mida ei tohi keelata. Edasi: „Mina võin pidada homoseksuaalsust patuks, kuid sel pole mingit mõju, kui ma seda ei nimeta kuriteoks“. Justiitsvolinikuna ta seda ei teeks — „riigil pole õigust siia oma nina torkida.“
Millest siis see kära? Buttiglione kinnitas veel, et „homoseksualistide õigusi tuleb kaitsta neil samadel alustel kui kõikide teiste Euroopa kodanike omi. Kuid ma ei saa vastu võtta seda, et homoseksualistid oleks erikategoorias, mis vääriks erakordset kaitset“.
WSJ nendib, et see lõi rohelised ja sotsialistid keema, kuna nende maksimalistlikud geiõiguste nõudmised peaks nende silmis olema Euroopa poliitilist peavoolu suunav. Õigustele lisanduksid nii privileegid, mida traditsioonilisel pereemal-isal poleks. Buttiglione rõhutas, et ainult kolm Euroopa riiki, mil kõigil karm inkvisitsiooniaegne ajalugu — Hispaania, Belgia ja Holland (Madalmaad) lubavad samasooabielusid. Buttiglione väidab, et see ei ole teema, mis peaks ELi seadusandlusesse kuuluma; mõistlik vaatevinkel, arvestades ELi erikultuurilist koostist ehk nagu nüüd taipame, ülitundlikkust.
WSJ juhtkiri juhtis tähelepanu sellele, et Buttiglione ei ole nõus prostitueerima oma põhimõtteid ja südametunnistust. 27. oktoobril toimub uue Euroopa Komisjoni üle hääletamine ja paistab, et Barosso kavatseb teha oma meeskonnas muudatusi, Buttiglionet kõrvale lükates. Kahju, kuna nagu WSJ juhtkirjanik leidis, Buttiglione ametliku sõnavõtu järgi, sihikindlate seisukohtade alusel, saaks temast kohusetruu ja ülduse huve kaitsev volinik.
Ent Issanda loomaias on kodustamata loomi, kes kui Orwelli loomade farmi tänasesse europarlamenti lastakse, oskavad kohe ennast teistest võrdsemaks teha. Et traditsioone jälgivate, põlvest põlve edasi antud loomulikele bioloogilistele seadustele ehitatud moraalikoodeksitesse uskuvate inimestega, kes ka kuuluvad enamusse, mitte vähemusse tänapäeva tolerantses maailmas, niimoodi ümber käiakse, pole enam uudiseks. Buttiglione sõnu väänates on meedia kunstliku „kriisi“ tekitanud, mis hämab tõsiasja, et tõesti, Euroopas pole, nagu WSJ leiab, asi ebakristlikust sekulaarsest inkvisitsioonist kaugel.
Kommentaar: Ebakristlik inkvisitsioon (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Arvamus
TRENDING
