Neljakümnendates eluaastates tuttavad Eestis kurdavad, et tööjõuturul neid enam ei vajata, et kõik on nüüd noorte pärusmaa ja küpsemas eas tuleb olla õnnelik, kui midagigi näkkab. Tundub uskumatu jutt.

Aga ega vist ole ka — et keskeale lähenevad (kust see piir küll õieti algab?) või juba seal olevad inimesed on tänapäeva Eestis tööturul tagaplaanile jäetud, kinnitab eelmisel nädalal Eesti Päevalehes ilmunud artikkel, kus analüüsitakse just neid probleeme ja kommentaarides ütlevad oma sõna ka lugejad, pajatades omaenda või tuttavate vastavatest kogemustest.

Tartu Ülikooli professor Marju Lauristin ütleb artiklis, et küsitluse kohaselt on 45-aastastel ja vanematel hirm töö kaotuse pärast, mis põhjustab suure sotsiaalse stressi: praegu visatakse nad justkui tööturult välja, mil on tegelikult töötamise tippaeg.

Ka konsultatsioonifirma esindaja sõnul on surve tööturul suur ja mõned kannavad end sealt n-ö maha juba 40. eluaasta paiku.

Siin maal elades tundub see probleem vägagi võõras ja kohatu, ning üldse fakt, et vanus kui selline võib saada tööd takistavaks asjaoluks, selle diskmineerivast iseloomust rääkimata.

Et Eesti tööjõuturul valitseb noortekultus, on üldteada juba mõnda aega, ja ega saladus pole seegi, et arvutitundmises ja heas keelteoskuses annavad noored sageli vanematele silmad ette. Mitmekesisemad on ka tänapäevased haridusvõimalused ja välismaal õppiminegi on paljude jaoks käegakatsutav reaalsus, mis tänaste 20aastaste vanemate jaoks võis täitumatuks unistuseks jäädagi. Ega kõik tööd muidugi eeldagi head arvuti- ja keelteoskust, kuid sageli eelistatakse siiski töötaja valikul pigem nooremat kui vanemat inimest, kuigi see tundub vägagi ebaloogiline: 40ndates eluaastates inimene peaks olema just oma võimete tipul, lisaks haridusele on kogunenud ka mõningane kogemuste pagas, mis eriti vastutusrikkal töökohal igati vajalik. Samuti oskus asju erinevast vaatenurgast hinnata, analüüsida ja tervikpilti kokku panna.

Eestis lisandub muidugi ka see moment, et praegustest keskealistest on enamus omandanud oma hariduse märksa teistes tingimustes kui praegu, ja eks nii mõnigi omal ajal suure hooga õpitu-omandatu ole tänapäeval hoopiski küsitava väärtusega. Samas, baasharidusele saab ju alati midagi tänapäevasemat lisada kas siis erinevate koolituste või kursuste näol. Eestis paraku valitses veel kümmekond aastat tagasi üldine suhtumine, et kahekümnendate eluaastate keskpaigaks peaks inimese haridus enam-vähem komplekteeritud olema ja ega hiljem naljalt eriala vahetamist ette võetud.

Eesti tuleviku arengukava välja töötanud teadlased leiavad, et riigis tuleks välja töötada elukestva õppe süsteem, mis soodustaks ümberõpet ja seega tööturule tagasipöördumist, kirjutab nimetatud artikkel; ja Lauristini sõnul tähendab see sisuliselt seda, et inimesi hoitaks pikemat aega tööturul arenguvõimelistena.

Töö otsimisel seisavad probleemidega vastakuti ka väga noored, kes alles tööinimeseelu alustamas, kuna töölkäimise kogemused puuduvad alles täiesti; ja sageli ei riski tööandjad olla need esimesed kogemustejagajad. Selles vanuses noored ei pea aga enamasti mõtlema oma eluaseme vm. elementaarsega seotud maksukohustuste täitmisele, mistõttu töö otsimisest ei pruugi kujuneda nii suur stress kui keskealise või koguni pensionieeliku jaoks, kel veel ülalpeetavaid pereliikmeidki.

Vastutuse- ja kohusetunne ning sobivus teatud ametikohtadele ei pruugi aga sugugi oleneda inimese eluaastatest — 20aastane on küllap paljuski osavam kui 50-nene ja vastupidi — küll aga tahaks loota, et vanuseline diskrimineerimine töökoha saamisel on ehk mööduv nähtus, sest millise loogikavastase ressursside raiskamisena tundub see, et parimas tööeas inimesed istuvad oma õige aja ootel kodus või isegi ei looda enam, et saaks veel tööturul edukas olla.

Märkmed: