Eesti teadus on üldjoontes vägagi tõusiklik ja ei teeni mitte Eesti ühiskonna ja avalikkuse, vaid kitsa akadeemilise kildkonna sissetöötatud uurimisteemade ja isikliku karjääri huvisid. Süsteemi kujunemislugu pole raske mõista. 90.-te algus oli Eesti teadusele raske nagu kogu meie ühiskonnale.
Ühtäkki “kukkusid ära” üleliidulised finantsid nii akadeemilistelt teadusasutustelt kui siin tegutsenud arvukatelt rakendusteaduslikelt üksustelt, mis enamikus olid allutatud üleliidulistele harukondlikele ministeeriumidele. Paljud parimas loomeeas teadlased leidsid endale leivateenistuse välismaal. Et kogu teadust kokku kukkumisest päästa, otsustasid poliitikud koos juhtivate akadeemikutega päästa kõige silmapaistvamad uurimisteemad ja tippteadlased.
Kogu teaduse “bibliomeetrilise” hindamise ja selle põhjal finantseerimise süsteem ehitati üles nii, et oli võimalik edukalt pisku “riigipiruka” juurest eemale tõrjuda akadeemiaväliste rakendusuuringutega tegelevad teadlased, kelle enamus “toodangut” oli kindlalt kaitstud üleliiduliste ministeeriumide arhiivides ja tihtilugu ka publitseerimise keelu all. Eesti majandusega kus enam kus vähem seotud rakendusuuringud kuivasid kokku, inimesed läksid laiali kes kuhu, varad neelas edukalt “ärastamise” masinavärki (isiklikult võin tuua näite, kus üle 100000 USD maksnud uus Jaapani päritolu ja Eestis tol ajal unikaalne aparatuur anti eraõiguslikule firmale üle maksumusega 6000 Eesti krooni).
Hüva, kõik see olnuks andestatav, kui paremate aegade saabudes oleks olukorda kiiresti parandada püütud. Aga selleks ajaks oli “bibliomeetriline” hindamissüsteem ennast kindlalt sisse töötanud, akadeemikute isu kasvas, ja ehkki paaril-kolmel korral aastas tuli Riigikogul jagada riigieelarvesse üleplaaniliselt laekunud raha, jäi täimata esimese kaunisõnalise projekti “Teadumistepõhine Eesti” nüüd plaanitust veel palju väiksemgi rahastamisplaan.
Veel 2004 aastal juhtis Eesti teaduse finantseerimissüsteemi hinnanud nn. Manchesteri komisjon tähelepanu rakendusteaduste alafinantseerimisele Eestis, selle kui hädavajaliku ühendava lüli puudumisele akadeemiliste uuringute ja majandusministeeriumi arendusprojektide vahel. Laiemat avalikku arutelu selle komisjoni tööle ei järgnenud ja kõik läks vana viisi edasi, kuni nüüd korraga avastab Valitsus, et Eesti teadlaste mereuuringutele toetuv riigi gaasitorupoliitika on ummikusse jooksnud.
Vaatamata “hiilgavale bibliomeetriale” Rootsi ja Soome teadusuuringud meie akadeemiku järeldusi ei kinnita. Ometi olid 20 –30 aastat tagasi Eesti bioloogide mereuuringud ühed kõige arvestatavamad Läänemerel, saasteainete toimet merekeskkonnale uuriti ja jälgiti planktonvetikate primaarproduktsioonist kuni kalade ja hüljesteni kõigis toitumisahelate lülides, koostati põhjendatud prognoose ja seati kalapüügilimiite tagamaks mere bioproduktsiooni ratsionaalse kasutamise kõrval ka selle säilimine pikkadeks aegadeks. Selle uurimistöö kõrge taseme kinnitusena esindas rahvusvahelises mereressursside kasutamise komisjonis ICES NSV Liitu Eesti teadlane koguni asepresidendi staatuses.
Kahjuks pole see sugugi ainuke kurb näide meie teaduspoliitika vildakusest. Kõige silmapaistvamana meenub omal ajal palju avalikkuse tähelepanu pälvinud geenivaramu projekt. Ka seal oli sisuline valik akadeemilise ja rakendusteaduse vahel.
Välismaa rahastajad ootasid täiesti põhjendatult viimast. Võrreldes kapitalistliku maailmaga oli Eestis murdeajal olemas täiesti unikaalne, kogu elanikkonda hõlmav andmestik rahva tervise kohta haiglate haiguslugude ja polikliinikute tervisekaartide näol, millele toetudes oli oma teaduskraade kaitsnud vähemalt kaks põlvkonda silmapaistvaid Eesti arste. Digitaliseeritult ja haiguspõhise geeniandmestikuga ühendatult võinuks sellest saada midagi märksa enamatki kui kauaigatsetud “Eesti Nokia”, kogu maailma farmaatsiatööstuse Mekka. Aga valdav enamik Eesti elanikkonna tervisearhiivist lasti asjatundmatult hävineda terviseteadlaste tollastest protestidest hoolimata ja ühe väga kitsa akadeemilise rühmituse uurimisteema vajas ja vajab senini mitte haigus-, vaid populatsioonipõhiselt kogutud geeniandmestikku. Sellele egoistlikule huvile toodi ohvriks nii geeniprojekti kui kogu sellega seotud majandusharu hiilgav rakenduslik perspektiiv Eestis. Kuni me nüüd vaikselt nokitsedes kogu elanikkonna geenid lõpuks kaardistatud saame, on teised maad ja uurimisrühmad meist ammu ette jõudnud ja Eesti geeniprojektikene huvitab veel ehk ainult väheseid kitsa eriala spetsialiste.
Teadus- ja arendustegevusega Eestis pole põhjust Ansipi kombel kiidelda, 2% SKP-st on vägagi tagasihoidlik määr, aga seegi vähene ei täida oma eesmärki, kui teaduse hindamise ja rahastamise struktuuri ei korrigeerita vastavaks kogu ühiskonna arengu vajadustele.
Kommentaar EE webist (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Paljud artikli väited on vaieldavad; kahju et autor oma nime ei julge alla panna. Ma ei näe kuidas akadeemiline teadus Eesti ühiskonna spetsiifilisi eesmärke ja vajadusi peaks järgima ja mis need vajadused oleks. Enamik sellest tehakse ülikoolide juures ja on osa akadeemilisest õppeprotsessist ning spetsialistide koolitamisest. Olen nõus et teatud Nõukogude aegne kildkondlus kandus Vabariiki edasi. Teaduste Akadeemiat püüti likvideerida kuid see ei likvideerunud ja säilitas osaliselt võimu.
Valitsuse toetus võimaldab eesti teadlastel hädavaevalt ära elada ja enamik otsivad kogu aeg alternatiivseid võimalusi elatise teenimiseks. Rakendusteadused teooria järgi peaks tulu tekitama patentide, tööstuse tulu ja muu sellise arvelt.
Valitsuse toetus võimaldab eesti teadlastel hädavaevalt ära elada ja enamik otsivad kogu aeg alternatiivseid võimalusi elatise teenimiseks. Rakendusteadused teooria järgi peaks tulu tekitama patentide, tööstuse tulu ja muu sellise arvelt.
Arvamus
TRENDING
