Ajaloolasel on silmad tihti pööratud minevikku, kuna selle tõlgendamine mõjutab oleviku hoiakuid. Tõlgendused pole alati loogilised, vaid jälgivad kaasajal domineerivaid hoiakuid ning peegeldavad ka riikide vahekordasid. Tänased liitlased võivad homme olla vaenlased ja vastupidi. Sellist vahetust on eestlased oma nahal teravalt tunda saanud.

23. juulil möödus 70 aastat päevast, mil USA välisministri kohusetäitja Sumner Welles kuulutas, et USA ei tunnista Baltimaade okupeerimist ja vägivaldset inkorporeerimist N. Liitu. Sellega ühines hiljem enam kui 50 riiki. Nii pandi alus mittetunnustamispoliitikale, mis oli aastakümneid tülikaks probleemiks Moskvale, kuid tõhusaks relvaks ja valguskiireks baltlastele.

Deklaratsiooni taustaks oli MRP, millega Stalini N. Liit muutus Hitleri Saksamaa kui mitte aktiivseks liitlaseks, siis vähemalt tegelikuks toetajaks. Balti riigid okupeeriti Saksa suurofensiivi varjus, mis viis Prantsusmaa alistumisele. Moskva õnnitles Hitlerit Pariisi vallutamise puhul, Berliin soovitas Eestil anda järele Moskva nõudmistele. Kui Hitler aasta hiljem alustas sõda oma kaudse liitlase vastu, vahetusid pooled. Ühisvaenlane viis lääneliitlased N. Liidu toetajaks. Unustati ka Wellesi deklaratsioon; sõja lõppedes tunnustati Balti riikide annekteerimist de facto. Õnneks ei järgnenud pärast sõda ametlikku de jure tunnustust, kuigi mitme riigi käitumine kaldus selles suunas. Külma sõja ajal meenus jälle see deklaratsioon, mida sai kasutada relvana propagandasõjas.

Nagu Atlandi Hartal, oli ka Sumner Wellesi deklaratsioonil okupatsiooniajal suur psühholoogiline tähendus, mis aitas hoida elus lootust Eesti taasvabanemisele. Kuid see toimus teiste faktorite ajendil ja need on jäänud koos paljude teistega ajaloolisteks dokumentideks, mida üha vähem meenutatakse.

Wellesi deklaratsiooni 70. aastapäeva puhul rõhutas USA suursaadik Eestis Michael C. Polt ühes tele-esinemises siiski, et see on sama aktuaalne ka praegu: „Väärtused, mida kuulutati 1940. aastal, on meile sama tähtsad ka täna, aastal 2010. Meie põhiväärtuseks on endiselt vaba ühiskond, millest Eesti on täna üks osa.“ Eesti välisminister tänas USA-d deklaratsiooni eest, aga ei julge tänada neid, kes sellest lähtudes püüdsid 1944. a tõrjuda uut okupatsiooni.

Enne veteranide Sinimägede kokkutulekut 31. juulil külastas USA suursaadik Tallinnas okupatsioonide muuseumi ning sai enda sõnul selle direktorilt Heiki Ahonenilt väga mõtlemapaneva ja informatiivse ülevaate. Nähtavasti pole ta siiski kõigest täielikult aru saanud. Tema arvates peaks kokkutulek keskenduma sõja ohvrite mälestamisele ega tohiks kiita totalitaarset ideoloogiat (Postimees 30.07.) Seda pole mälestustseremoonia korraldajad aga kunagi teinud. Nende rindemeeste seostamine okupatsioonirezhiimide inimsusevastaste kuritegude või sõjakuritegude ülistamisega on sisuliselt desinformatsioon.

Sellist desinformatsiooni levitavad kõikjal Moskva käsilased, kes pommitavad sellega ka USA saatkonda, pikapeale jääb ikka midagi külge. Samal ajal kujutavad nad eestlastele USA-d kui hambutut tiigrit, kelle abile pole mõtet loota. USA peaks ka natuke huvi tundma selliste ürituste vastu nagu näiteks Kremli-meelse noorteorganisatsiooni „Nashi“ Seligeri laager, kus moodustasid silmatorkavaima „kunstiteose“ 40 poliitiku ja ühiskonnategelase teivastatud ja natsimütsidega kaetud pead, kelle hulgas oli ka USA riigisekretär Hillary Clinton. Loengutes „ajaloo võltsimisest“ rääkis Johan Bäckman muuseas, et kogu Gulag olla eestlastest revanshistide väljamõeldis (Postimees 26.07.)

Edaspidine areng Eesti ajaloo tõlgendamisel sõltub nagu varemgi oluliselt suurriikide vahekorrast. Kui eelistatakse häid suhteid Venemaaga, ei kritiseerita just eriti teravalt ega tõsiselt Moskva käitumist siseriigis. Heade suhete saavutamise eesmärgil pole ka kasulik vaidlustada ajaloolisi valesid. Neist võib vaikides mööda minna, mis aga tugevdab Moskva-meelsete propagandistide mõju mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopa riikides, kes peaksid olema Eesti liitlased. Kuigi ideoloogilist kuristikku püütakse ületada heade sõnade sillaga, pole see just õnnestunud.

Märkmed: