Nii oli juba teine Eesti Vabariigi kaitseväelane sunnitud oma elu ohvriks tooma võõra ja kauge sõja altarile. Formaalselt võttes tegi ta seda muidugi vabatahtlikult.
Miks?
„Miks me läksime Iraaki? Ja kelle vastu me seal õieti võitleme ja mille nimel?“ küsib SL Õhtulehe 26. oktoobri juhtkirjas Tõnis Erilaid. Nii küsivad täna paljud, kuigi enamus meist teab ka vastust sellele küsimusele. See on kõrge ja ränk hind, mida eestlased maksavad NATO (pigem küll USA) tiivavarju eest.
Noorte meeste elud on järjest suurenevas ohus, sest terroristide rünnakud näivad üha ägedamaid tuure koguvat. Iraagis teenivad eestlased teavad hästi sealseid ohte, aga keegi ei ole sellisteks kaotusteks tegelikult valmis, rääkis kapten Märk Postimehe ajakirjanikule Toomas Sildamile. Kuidas seda kaotust üldse aktsepteerida? Kes suudaks Arre Illenzeeri kolmekuusele tütrekesele selgeks teha, miks ta oma isa enam kunagi ei näe? Vaevalt suudab ka perekonnale riigi poolt makstav 10 aasta palk seda kaotust korvata.
On üsna paradoksaalne, et mitmed välismaa uudistekanalid arvasid esmaspäevase rünnaku Eesti sõjaväelaste vastu USA kaotuste kilda. Sõjas hukkunud ameeriklaste arv on tänaseks lähenemas 1250-le, ent surmasaanud iraaklaste arvu hinnatakse vähemalt kümme korda suuremaks. Kes teab sandistatud inimeste, orbude ja leskede arvu? Nendegi huulil on sama küsimus: „Miks?“
Läänelik demokraatia pole vastuvõetav
Kõneldes 21. septembril ÜRO Peaassamblees, ütles USA president George W. Bush, et Ühendriikide juhitud koalitsioon täitis Saddam Husseini võimult tõugates „maailma riikide õigustatud nõudmise“ ning ta väljendas oma riigi nimel tänu paljude maade sõduritele, kes aitasid vabastada iraagi rahva vihatud diktaatorist, seega siis öeldi tänu ka Eestile.
Silmapiiril terendab aga suuremastaabilise kodusõja oht, mille vaatlejate arvates otsekohe vallandaks koalitsioonivägede lahkumine Iraagist. Sunniidid, shiiidid ja kurdid on kõik omavahel leppimatud vaenlased; asjatundjate arvates nad üksnes ootavad võimalust vastastikuseks arveteõienduseks.
Iraagis valitsev pinev sõjajärgne kaos hakkab järjest enam meenutama omaaegset N. Liidu sõda Afganistanis. Sissidega pole kerge võidelda. Ainus teadaolev sedalaadi õnnestumine oli Briti eriüksuslaste aktsioon 1950-ndatel Malaisias, kus suudeti salajaste operatsioonidega ja kohaliku elanikkonna toel suhteliselt edukalt sissidega toime tulla. Hoopis rohkem on ajaloos vastupidiseid näiteid.
Sõjategevus Iraagis jätkub tänagi. Iga päev nõuab uusi ohvreid. Pommid lõhkevad ametiasutuste ees, kuulid vihisevad ühtlase tempoga südapäeval linnatänavatel ja ööpimeduses isegi surnuaedades. Iga iraaklane, kes näitab üles valmisolekut koostööks praeguse administratsiooniga, on terroristide potentsiaalne sihtmärk.
Nüüd vist polegi enam oluline, kas Iraaki rünnati nafta saamiseks, geostrateegilistel kaalutlustel või muudel põhjustel. Pigem on küsimus selles, kuidas pikaleveninud ja ohvriterohkest konfliktist väljuda ja seeläbi järjest süvenevat globaalset vaenu elimineerida.
Eesti jääb Iraaki
Mitmed riigid on oma väed erinevatel põhjustel Iraagist juba välja viinud. Eesti kavatseb jääda sinna edasi. Meie riigil pole kombeks taganeda antud lubadustest, murda lepinguid või lihtsalt lüüa araks. Võib arvata, et see fakt on paljude jaoks vastuvõtmatu või vähemalt ebameeldiv.
*
Iraagis peaksid kolme kuu pärast toimuma esimesed demokraatlikud valimised. On selge, et terroristide tegevus on suunatud just nende valimiste nurjamisele ja olukorra destabiliseerimisele riigis. Kaudselt püütakse mõjutada ka USA presidendivalimiste tulemusi ja president Bushi võimult tõugata.
Kahjuks on selle terroristliku kampaania rataste vahele jäänud koalitsioonivägede võitlejad, sealhulgas ka Eesti kaitseväelased, kes osalevad oma julgeolekumissioonil.
Loomulikult tahaksid nad anda oma panuse demokraatia tagamisele ja inimõiguste võidusse Iraagis, kuid nende häid ja üllaid kavatsusi ei mõisteta. Aga kodus ootavad neid noori mehi abikaasad, lapsed, vanemad ja teised lähedased, kes hinge kinni pidades ja murelikult jälgivad Iraagist tulevaid uudiseid.