Eestimaa nimi võib jääda püsima aastasadu või -tuhandeid, ilma et seal elaksid praegused asukad või nende järeltulijad. Liivimaa ajalooline piirkond Eesti ja Läti alal on alles, isegi Liivi laht meie merekaartidel, kuid liivlased ise on kadunud ajalukku peale mõne üksikisiku.
Rahvana vajame keelt, mida nimetame emakeeleks. Eestlane ja eesti keel on lahutamatud. Ilma keeleta pole rahvust. Eesti keele kadumine välismaal on paratamatus — protsess, mille aeglustamiseks on meil jõudu, kuid mitte selle pidurdamiseks. II maailmasõja ajal kodumaalt põgenenud generatsioon on lahkumas või juba lahkunud. Teine põlvkond, kes jättis Eesti maha lastena ja kelle hariduskäik on peamiselt kulgenud välismaal, kõneleb veel kodus õpitud eesti keelt. Tihti kasvatavad nad oma lapsi segakeeles, saates neid küll eesti täienduskoolidesse ja noorteorganisatsioonidesse, kuid emakeelse sõnavara puudulikkuse tõttu eriti tehnilistes valdkondades (arvuti, autoasjandus, elektroonika), toimub igapäevane jutuajamine peres kohalikus keeles.
Eesti kirjakeelt välismaal valdavad veel täielikult 65–70-aastased inimesed, kes on praegu organisatsioonide juhatustes kohtadel, kus tegemist kirjutamisega. Noorematest on saavutanud kirjutamisoskuse need, kes täienduskoolides õpitu kõrval on jätkanud iseõppimist või töötanud mõnda aega taasiseseisvunud kodumaal. Küll aga mõistavad nooremad rahuldavalt kõnelda eesti keelt. Eeltoodu ei ole etteheide meie ühiskonnale, lastevanematele ega täienduskoolidele. Arvan, et oleme teinud rohkem kui teised etnilised grupid välismaal. Loomulikult on sulaselge emakeelega nii sõnas kui kirjas uustulnukad Eestist, kuid nende arv on Kanadas väga piiratud.
Harjumuseks on näiteks saanud lastele raskestihääldatavate võõrapäraste nimede panemine või segaste firmanimede kasutamine. On isegi soovitatud eesti kirjakeelt asendada inglise keelega teaduslikes töödes, et teha end mõistetavaks läänemaailmale.
Inglise keele laene kasutades kirjutatakse ja hääldatakse sõnu vastavalt kõneleja teadmistele — inglise- või eestipäraselt. Rahvalaulud on country laulud või muutuvad koguni kantrilauludeks. Trükikirjas esinevad sõnad imidzh, sponsor, show, stress, rokkfestival, selvepood, friikartul, suurfarm, printer, Nõmme city jpt..
1997.a. kutsus president Lennart Meri üles mitte risustama eesti keelt võõrsõnadega. Ta ütles: „Nii nagu te hommikul pesete hambaid, puhastage päevpäevalt ka oma eesti keelt.“ Eestis on tähistatud emakeele päeva. Kadrinas asub ilusa emakeele ausammas, teine on Kanadas Kotkajärvel. Kanada eestlaskonnas toimus aastakümneid tagasi aktsioon „Eesti keel puhtaks“, mille eesmärgiks oli vabaneda ingliskeelsetest sõnadest eesti keeles. Mitme keele segamine ei näita kunagi head keeleoskust. Sellist üldrahvuslikku aktsiooni oleks vaja nüüd kodumaal võõrsõnadest vabanemiseks, nagu soovitas president Meri. Algatus peaks tulema Eesti Keele Instituudilt, mis tegeleb keele õpetamisega ja kooliõpikutega.
Eestimeelsuse kasvatamisel kodumaal on kõigil riigi ja rahva instituutidel oma osa täita. Väljastpoolt vaadatuna näib, et seda oleks võinud 11 iseseisvusaasta jooksul paremini teha või vähemalt kiiremini. Kuigi praeguses Eestis räägitakse palju ennesõjaaegse Eesti vigadest, on sealt siiski mõndagi õppida noorsoo kasvatamisel rahvuslikus vaimus. Pärast tsaaririigi lagunemist ja Eesti Vabariigi väljakuulutamist 1918 a. olime 11 aastat hiljem, 1929.a. noorsoopoliitika osas kaugemal kui praegu. Riigikaitseline õpetus Eesti keskhariduslikes õppeasutustes ei ole ikka veel sajaprotsendiliselt jalgu alla saanud vastava kaadri puudumise tõttu, kui uskuda sealset ajakirjandust. Kuid ka pagulasajastu eesti noorsoo edukas rahvuslik kasvatus välisriikides võõrkeelses keskkonnas, ja mõnikord isegi kitsendatud õhkkonnas, võiks olla eeskujuks kodumaa vastava ala asjatundjaile. Kuidas oleksime leidnud välisvõitluse edasikandjaid, millest on olnud kasu praegusele Eestile, kui poleks olnud võõrsil eestimeelset kodu, eesti täienduskoole või eesti noorsooorganisatsioone kõikides riikides, kus elas eestlasi? Majanduslikust edukusest üksi on vähe. Mis kasu on meie rahval uhketest pilvelõhkujatest pealinnas Tallinnas või mööda maakera ringikihutavaist ärimeestest-naistest kui nad pole enam eestlased, vaid on kosmopoliitsed mammonat kummardavad inimrobotid. Siis on tõesti õigel kohal kodumaal nii tihti esitatav küsimus: kas niisugust Eestit me tahtsime? Mis puutub sini-must-valge lehvitamisse, millega mõnede arvates on liiale mindud, siis meenutame tänavusuviseid maailmameistrivõistlusi jalgpallis, kus Toronto tänavail ja TV-s nähtult mujal maailmas lehvitati igal võimalikult juhul võistlevate riikide lippe. Seda tehti uhkusega. Mine tea, võibolla nelja aasta pärast on ka meil võimalus selleks. Eesti on spordimaa.