Kui kaksikliit võimule tuli ja oma kabineti moodustas, olid paljud jahmunud. Mitmetele tähtsamatele ministrikohtadele määrati naised, haridusministriks koguni päris nooruke Mailis Rand. Naisministrid on end seni parimast küljest näidanud, kaasa arvatud kultuuriminister Signe Kivi, kes demonstreeris kõrget vastutustundlikkust, lahkudes ametist oma haldusalas ilmsiks tulnud kuriteo tõttu.

Tragid naised

Statistika räägib, et isegi sellisel eesti meeste pärusmaal nagu kaitsevägi, moodustavad üle viiendiku kaadrist naised, kaitseväeametnikest koguni 77%. See pole neile kindlasti lihtne olnud, sest enamus mehi ei tahaks sõjaväes arvatavasti naisülemusele alluda juba kultuuritausta tõttu.

Ka politseis on ametis päris palju naisi. Selle põhjusena nähakse küll madalaid palku, mis mehi sinna tööle ei meelitagi. Eesti neiud juhivad nüüd helikoptereid ja õpivad Tallinna Merekoolis isegi laevajuhtideks.

Ajakirjanikud on nimetanud naiste aktiivset osalemist poliitikas, valitsuses, kaitseväes jm. tasakaalustavaks jõuks, mis eemaldab tasapisi senise patriarhaalse mõtteviisi ja hakkab kasvatama lääne ühiskonnale omast hoolivust ja tolerantsi. Naised oskavad asju kui mitte just selgemalt, siis vähemalt erinevast vaatevinklist näha. Mõned uurimused kinnitavad ka, et naised on võimelised mitme asjaga korraga tegelema, mehed suudavad samal ajal keskenduda aga vaid ühele probleemile.

Sellest hoolimata on Eesti statistilisi numbreid vaadates selge, et ollakse veel kaugel tõelisest võrdõiguslikkusest. Olulisi otsuseid võtavad vastu enamasti mehed, naisi on suhteliselt vähe tippjuhtide hulgas ning tööturg on selgelt jagunenud meeste- ja naistetöödeks, rääkimata naiste madalamatest palkadest. Tööandjad ei taha ka eriti väikelaste emasid tööle võtta, mis on kahtlemata diskrimineerimise ilming. Endiselt esineb vägivalda ja seksuaalset ahistamist nii tööl kui kodus.

Kannatavad ka mehed?

Ei pruugi siiski arvata, et ainult eesti naistel on võrdõiguslikkusega probleeme. Kannatavad ka mehed, kes moodustavad ju suurema osa tippjuhtidest ja -poliitikutest. Mitte kõik neist ei suuda toime tulla tohutu vastutuse ja ootuste lootuste koormaga. Meeste stress, alkoholism, läbipõlemine, enesetappude hulk ja lühem eluiga võrreldes naistega on kahtlemata seotud nendele esitatavate ülepaisutatud ootustega. Lapsed jäetakse abielulahutuse korral enamasti naistele, kohtusüsteem näib olevat üldse meestevaenulik. Mehed teevad ülipikki tööpäevi, peavad palju reisima ja jäävad sageli ilma rõõmudest, mis kaasnevad laste kasvatamise ja pereeluga. Naistele on loodud kriisi- ja abikeskusi, meestele mitte. Nad tunnevad end samuti survatuna ja (miks mitte!) — isegi diskrimineerituna. Nii võib mõista Mõõdukate naiskogu presidendi Heljo Pikhofi muret meeste pärast, kes „peavad päev päevalt oma paremust tõestama“ (Postimees, 24.09.). Pikhof leiab, et mehi tuleb kaitsta ületöötamise ja stressi eest.

Sooline võrdõiguslikkus — utoopia?

Inimese aju on arenenud kooskõlas rollidega, mida oleme miljoni aasta jooksul täitnud: naised on olnud põhiliselt koduhoidjad, mehed kütid. On ju selge, et nii pika aja jooksul kinnistunud mõtteviisi on raske, kui mitte võimatu muuta. Naine ja mees on ja jäävad erinevateks — seda ka kõige kangemate feministide võitlusele vaatamata.

Ometi ei tähenda see, et nad ei võiks võrdsed partnerid olla ühtaegu teineteist täiendades ja rikastades. Küsimus on ilmselt selles, kuidas seda paljudele perekondadele omast ja nii loomulikuna näivat harmooniat ühiskonnatasandile tuua, nii et mõlemale sugupoolele oleksid tagatud võrdsed õigused.

SVÕSE

Praegu on Eesti Riigikogu menetluses Soolise võrdõiguslikkuse seaduse eelnõu (SVÕSE), mis käsitleb meeste ja naiste võrdõiguslikkust. Selle valmimisele eelnes seitse aastat tõhusat tööd — sotsiaal- ja majandusandmete kogumist ja uuringuid. Kõnealuse seaduse vastuvõtmist on nõudnud üle 60 erineva Eesti naisorganisatsiooni.

SVÕSE lähtub Eesti põhiseadusest tulenevast õigusest mitte olla diskrimineeritud ainuüksi seetõttu, kas ollakse sündinud siia ilma tüdruku või poisina.

SVÕSE menetlemine on tekitanud riigikogus teravaid vaidlusi ja kriitikat; kutsunud esile muigeid ja võõristust või isegi vastuseisu paljude meessoost rahvaasemike seas. Kirjastaja Mart Kadastik nendib 2. okt. Postimehes, et „soolist võrdõiguslikkust arutav Riigikogu on elevil nagu algkooliklass anatoomiatunnis“. Mõned riigikoguliikmed on isegi heitnud kahemõttelisi nalju. Riigikogus seaduseelnõu arutlust jälginud Eesti Naisuurimise Teabekeskuse projektijuht Eha Reitelmann ütles, et ta pole end naisena kaua nii alandatuna tundnud.

Isamaaliitlane Jüri Adams on veendunud, et kõnealust seadust pole üldse vajagi ning ta näeb selles „europugemise“ ilmingut. Taunides seda ülbevõitu seisukohavõttu, tuleb siiski tunnistada, et tal on osalt õigus ka, sest sooline võrdõiguslikkus on üks valdkondi, milles Euroopa Liidu (EL) normid otseselt puudutavad üksikisikut ning tema inimõiguste tagamist. Kandidaatriigid peavad nimelt oma seadused harmoniseerima soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas ELi omadega, mis nõuavad võrdsete võimaluste loomist, võrdset tasustamist, kohtlemist jne.

Et Eestis puudub selge arusaam sellest, mida tegelikult tähendab naiste või meeste diskrimineerimine; mis on sooline võrdõiguslikkus ja milleks seda vajatakse, on eelnõus määratletud otsese ja kaudse soolise diskrimineerimise ning seksuaalse ahistamise mõisted. SVÕSE eesmärgiks on parandada ja kaasa aidata soolise ebavõrdsuse vähendamisele.

Võib siiski arvata, et ka kõige perfektsem seadus jääb jõuetuks, kui puudub tahe ja suutlikkus selles sisalduvaid norme ellu rakendada. Ja üldse — kas võrdõiguslikkust saabki tagada sunni, seaduste ja ettekirjutustega? Igapäevane elu toob esile tohutul hulgal erinevaid olukordi ja nüansse, kus tuleks tunnustada ja respekteerida teise sugupoole õigusi. Seda dikteerib juba vastastikune viisakus.

Märkmed: