Väärtused on tõepoolest saanud moesõnaks — ja mitte üksnes Bushi—Kerry valimispoleemikas, vaid ilmselt ka Eestis. Nagu üks hiljuti keskkooliõpilastele korraldatud esseekonkurss näitab, on eesti noorte seas tähtsaima väärtusena esile kerkinud „edukultuur“. Nagu peegeldub konkursis osalenud teismeliste hinnangutes mitmesugustele võimalikele elu eesmärkidele („Eesti Elus“ nr. 33 avaldatud kokkuvõttest, vt. Elle Puusaag, „Eesti noorte väärtushinnangutest“), on noorte kolmeks eelistatuimaks tulevikuvisiooniks „kõrgharidus“, „vahvad sõbrad“ ja „tasuv amet“. Järgnevas pingereas paiknevad tähtsatel kohtadel veel „materiaalne kindlustatus“, „kodu, mis asub linnast väljas“, „tore perekond“ ja „põnevad hobid“.

Siinkirjutajat kui „veteran-eurooplast“ tabas otse silmapaari vahele tõdemus, et eesti noorte „edukultuur“ langeb mitmes punktis kokku ameerika väärtustega ja on diametraalses vastuolus Euroopa Liidu juhtide, eriti Saksa- ja Prantsusmaa lakkamatu kriitikaga Ameerika ja eriti president Bushi konservatiivsete väärtuste pihta.

Samal ajal on mul kui entusiastlikul uus-ameeriklasel hea meel nentida, et see, mis eesti noorte „edukultuuris“ eriti selgelt ameerika „way of life'iga“ kokku langeb, on nende valmisolek „edu“ saavutamiseks kõvasti tööd teha ja vaeva näha. Nad on võtnud omaks ägeda konkurentsi paratamatuse oma maailmas ja on otsustanud sellele rinnaga vastu astuda. Ühe gümnasisti hinnangul peaks koolide õppekavas olema „ellujäämise tund“, kus õpetataks konkurentsis hakkama saamist. „Tahan kohe kindlasti edukas olla, sest vaid siis täituksid kõik mu unelmad, muud võimalust lihtsalt pole,“ kirjutab teine.

Kuid maailm, milles need noored on otsustanud karjääri teha, ei lange ju sugugi kokku selle nägemusega Euroopast, mida kultiveerivad seal Ameerika vihkajad ja USA-s vasakpoolsed, eluvõõrad kolledzhiprofessorid. Nende järgi on Euroopa kõrge kultuuri, peene maitse ja mugava elustiili kodumaa, kus tööd maksab teha vaid parasjagu, kus rohkesti nauditakse vaba aega ja ülimalt hinnatakse vaimseid väärtusi... vastandina Ameerikale, kus rabatakse meeletult tööd teha ja unustatakse elu kõrgemad sihid.

„Kui mul on valida kas kõrgema palga või lühema tööaja vahel, valin alati viimase,“ kirjutab üks uhke eurooplane Washington Timesi lugejakirja veergudel, kus äsja arenes äge poleemika küsimuse ümber, miks Euroopa majandus on Ameerika majandusest nii maha jäänud.

Tõde on, et Euroopa suurriikide (v.a. briti) majanduskasv on kängu jäänud, töötatööliste suhtarv on kaks korda suurem kui USA-s ja maksud kõrgemad kui kuskil mujal maailmas. Need andmed ei paku mingit tuge euroliidu juhtide vagale lootusele, et Euroopa edestab peatselt USA ning et praegune kriisiseisund on vaid ajutine. See meenutab vägisi Nikita Hrushtshovi ennustust 50 aastat tagasi, et Nõukogude Liit edestab Ameerika: „Meie veel matame teid,“ hooples Hrushtshov.

USA föderaalpanga majandusteadlane Edward Prescott Minnesotas on tuvastanud, et Euroopa majanduse mahajäämus Ameerikast on aastakümnete vältel suurenenud täpselt samas taktis kui Euroopa maksud on tõusnud. Mida rohkem on rahva jõukus siirdunud erasektorist riigile (suurenenud maksustamise tõttu), seda väiksemaks on muutunud inimeste soov töötada, seda enam on maad võtnud arusaamine, et pole mitte palju kehvem elada tööd tegemata, kui sissetulek tööd tehes ei ole mitte palju parem.

Eurooplane on valmis hääletama veelgi kõrgemate maksude heaks, kui see vaid säästaks ta puhkused ja pensionid, — teadmata, et ta oma isiklikku mugavust taga ajades ainult süvendab oma kroonilist majanduskriisi ehk teisisõnu: kaevab hauda oma ühiskonnale.

Euroopa majandus on praegu veel vaid nii hea, kui oli USA majandus 20 aastat tagasi, ütleb Prescott. Ja see lõhe ei ahene, vaid laieneb üha.

Eesti noorte valik — aktsepteerida konkurentsi paratamatus ja raske töö kui edu hind — näitab, et nad on realistid ja pragmaatikud. See on vaim, mida Euroopa hädasti vajab: Ameerika vaim.

Märkmed: