„Noored on hukas,“ hädaldati juba antiikajal. Nende väärtushinnangud on meie omadest täiesti erinevad; nad ei hinda seda, mida meie oleme oma elu ajal tähtsaks pidanud; nende prioriteedid on teised — leiame ka meie tänapäeval.

Mida siis eesti noored tähtsaks peavad? Millised ideaalid on noorel elluastujate põlvkonnal? Mis käib neile närvidele? Et nendele küsimustele vastust saada, korraldas Eesti Noorteühenduste Liit esseekonkursi „Olla või omada“, püüdes saada ülevaadet õpilaste väärtushinnangutest, mõjutustest, unistustest ja tõekspidamistest.

Võistlusele laekus kokku 349 tööd, osalesid 91 kooli õpilased. Kirjutajad said valida 12 teema vahel. Meelisteemadena kasutati järgmisi: „Kas julgen olla mina ise?“, „Elu tõelised ja näilised väärtused“, „Ebavõrdsus Eesti ühiskonnas — paratamatus või probleem? ja „Kes ma tahan olla 10 aasta pärast?“.

Tööde analüüsimisel selgus, et noored peavad oluliseks eeskätt selliseid väärtusi (tähtsuse järgi): kõrgharidust, vahvaid sõpru, tasuvat ametit, tööalast edu, materiaalset kindlustatust, kodu, mis asuks linnast väljas, oma mina, reisimist koos lähedastega, toredat perekonda, põnevaid hobisid ja oskust õigesti elada. Järgnesid veel niisugused väärtused nagu kuulsus, rikkad vanemad ja (kasulikud) tutvused.

Töid hinnanud 14-liikmelise komisjoni esimees prof. Margit Sutrop tegi esseedest kokkuvõtte artiklis „Noorte väärtustes peegeldub ühiskonna edukultus“, mis ilmus Eesti Päevalehes ja mida on siinkohal ka kasutatud.

Prof. Sutropi hämmastas esmajoones noorte tohutu edukultus. Ta nendib, et tänased eesti noored ei muretse mitte globaalprobleemide, terrorismi ega sõjakollete pärast; neid teeb hoopis ärevaks oma isiklik edu või ebaedu tulevikus. Isikliku edukuse alusena näevad nad esmajoones hea hariduse omandamist, mis võimaldab edaspidi leida tasuvat tööd, teha karjääri ja tuleb kaudselt kasuks ka tugevale peakonnaelule. Noored on taibanud, et ägedas konkurentsis peab kõvasti pingutama, et läbi lüüa ja edukas olla. „Tahan kohe kindlasti edukas olla, sest vaid siis täituksid kõik mu unistused, muud võimalust lihtsalt pole,“ kirjutas üks tütarlaps. Teise gümnasisti hinnangul peaks kooli õppekavas olema lausa ellujäämise tund, kus õpetataks konkurentsis hakkama saamist.

Kõikvõimas mammon on see, mis avab uksi ja sulgeb neid, arvavad noored. Aga on ka teistsuguseid seisukohti: „Inimesed rügavad kogu aeg tööd teha, põlvkondade kaupa, ja tapavad end sellega. Ma ei saa aru, mis mõte sellel on. Mina tahan näitlejaks saada ja tean, et suurt palka selle töö eest ei saa.“ Keegi ajakirjaniku-ametit ihaldav noormees nentis, et tema jaoks on kõige väärtuslikumad sõbrad, raha jääb nendega võrreldes tahaplaanile. Teine soovib, et ta oskaks „ühiskondlikku mustust ja masendust endast eemal hoida“. Noored tajuvad ka väga tugevalt ühiskonnas valitsevat ebavõrdsust.

Elu karm reaalsus on, et paljud eesti pered peavad väga vähese rahaga hakkama saama, ja saavad ka. Teismelise-eas noortele võib see aga lüüa valusaid või isegi parandamatuid hingehaavu. Kes tahaks olla teistest viletsam või vaesem? Pole siis ime, et paljud noored valisid just sotsiaalse ebavõrdsuse teema ja kritiseerisid teravalt vaeste ja rikaste; linna ja maa vastandamist jmt.

On üsna selge, et noorte väärtushinnanguid mõjutavad ümbritsev elu ja ühiskond tervikuna. Ülikooli mineku eesmärgiks pole mitte niivõrd haridus (haritus) ise kui väljapaistva ühiskondliku positsiooni ja sotsiaalse kindlustatuse saavutamine tulevikus. Prof. Sutrop täheldab ka, et noored teavad küll, mida nad tahavad saavutada, kuhu jõuda, kuid ei tea, kuidas seda teha. Ehkki nad on õpihimulised, ei soovi nad minna sügavuti — nad ei tahagi teada, kuidas töötab inimese mälu, kuidas saadakse elektrit või kas teistel planeetidel võiks olla elu. Nad on kõige rohkem huvitatud sellest, milline eriala võiks olla kõige prestiizhikam.

Tööde „Kas ma julgen olla mina ise?“ autorite arutlustest jääb mulje, et see julgus (olla mina ise) neil puudub. Noored pihtisid, et nad ei julge välja öelda oma arvamusi ja on sageli silmakirjalikud kas soovist olla populaarsed või lihtsalt minna üldise ühiskondliku arvamuse mugavuse allavett. Ei taheta massist erineda. Samas jäi komisjonile töödest ka mulje, et noored pole huvitatud sellest, mida ühiskond neist arvab.

Kahjuks polnud ka esseede tsitaatide hulgast leida ühtki, mis puudutaks kõrgemaid, mittemateriaalseid väärtusi — rahvuslikke aateid, isamaa-armastust, usku, eneseohverdust, tähelepanu ja kaastunnet endast viletsamate vastu; kohustusi kodumaa ja oma rahva ees jne. Needki väärtused näivad noorte meelest olevat teise-, kolmanda- või koguni kümendajärgulised. Suur soov olla edukas ehk edukultus näib varjutavat kõik muu.

Quo vadis, eesti noorus?

Märkmed: