Vabadussõja alguse ja vaherahuga sõjategevuse lõpetamise tähtpäevadel tuletame meelde Eesti iseseisvusele aluse rajanud sõjaväe juhtkonda, kelle juhtimisel Eesti sõjavägi viis Vabadussõja võidukale lõpule. Esimesteks eesti väljaõppega ohvitserideks olid augustis 1919 Eesti Sõjakooli I lennu lõpetanud lipnikud. Need noored ohvitserid olid tulnud rindevõitlejate ridadest ja suur osa neist olid vabatahtlikud õppursõdurid ja üliõpilased. Nende hulgast kasvasid mitmed noore vabariigi aktiivsed ühiskondlikud ja poliitilised tegelased nagu nt. hilisem ühinenud põllumeeste erakonna peasekretär Ilmar Raamot, vabadussõjalaste liikumise juht Artur Sirk jmt.
Kuni nende astumiseni sõjaväe juhtkonda koosnes see täielikult Vene tsaaririigi sõjaväes teeninud, välja õppinud ja I maailmasõjas lahingukogemusi omandanud ohvitseridest. Nende hulgas leiame enne maailmasõda kaadriohvitseridena teeninuid, sõjaeelsetel aastatel sõjaväeteenistuse kohustuse täitmise järel reservlipnikutena eraellu siirdunuid ja maailmasõja ajal nn. lipnikekooli lõpetanuid, kellel kõigil oli sõjaväljal saadud kogemusi.
Ajaloolane Mati Krönström on vene arhiiviandmeid kasutades uurinud eestlaste osavõttu I maailmasõjast Vene sõjaväe koosseisus („Reservväelaste mobilisatsioon Eesti- ja Liivimaal 31. juulil 1914”, Verbum Habet Sakala. Korp! Sakala koguteos. Tartu, 1994, lk. 184-195). Ta on püüdnud kindlaks teha eesti päritoluga kaadriohvitserid ja toob andmeid 158 ohvitserist, kellele lisandub veel kümmekond, kes nime poolest võisid olla eestlased. Krönströmi hinnangul teenis maailmasõja alguses Vene sõjaväes kaadriohvitseridena umbes 200 eestlast, kellele lisandus umbes sama arv reservlipnikke.
Suurem osa eesti päritoluga ohvitseridest olid nooremad ohvitserid: alamleitnandid, leitnandid ja staabikaptenid. Leidus ka hea arv kapteneid, milline kraad Vene sõjaväes vastas Eesti rahuaegse sõjaväe majori kraadile. Ainult üksikud olid jõudnud alampolkovnikuks ja polkovnikuna (kolonelina) nimetab Krönström ainult kahte: Johannes Lepik ja Voldemar Reintam (langes 1915). Neist Lepik jõudis kindralmajori kraadini ja oli 1917.a. suvel aktiivne Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitees.
Sõja kestel ülendati eesti ohvitsere kiiresti lahinguväljal näidatud vapruse ja juhtimisoskuse eest. Polkovniku kraadini jõudsid nt. Aleksander Tõnisson, Siegfried Pinding, Peeter Raudsepp, Ernst Limberg, kes kõik olid sõda alustanud kaptenina. Lisaks veel Ernst Põdder, Jakob Rosenberg ja Otto Heinze.
Eestlastest ohvitseride read täienesid ka sadade mobiliseeritud meestega, kes tegid läbi lühemaajalised sõjakooli ja nn. lipnikukoolide kursused. Paljud neist teenisid ülendusi lahinguväljal ja revolutsiooni saabudes olid kompanii- ja isegi pataljoniülemateks leitnandi või alamkapteni aukraadis.
Eesti rahvusväeosade asutamine 1917.a. kevadel/varasuvel tõi kodumaale suurel arvul reamehi ja allohvitsere, kuid samuti ohvitsere. Viimaseid isegi nii suurel arvul, et neist tuli formeerida eriüksused kuna lubatud ühel polgul (kuni eesti diviisi moodustamiseni 1917.a. lõpul) ja selle allüksustel polnud küllaldasel arvul ohvitserikohti. See oli paljude vanemate kaadriohvitseride eemalejäämise üheks põhjuseks. Krönström iseloomustab seda järgmiselt:
„Rahvusväeosadele panid aluse sõjaaegsed lipnikud, sõdurid ja allohvitserid. Enamik eesti soost vanemaid kaadriohvitsere võttis rahvusväeosade suhtes passiivse hoiaku.” („Eesti rahvusvägede ohvitserkonnast”. Verbum Habet Sakala. Korp! Sakala koguteos 1999., Tartu, 2001, lk. 249).
Olukord muutus, kui loodi Eesti diviis 1917.a. lõpul, tuues kaasa vanemaid kaadri- ja kindralstaabi ohvitsere. Nende hulgas diviisiülemaks ja staabiülemaks nimetatud Johan Laidoner ja Jaan Soots, samuti Andres Larka, kõik alampolkovnikud. Pärast iseseisvuse väljakuulutamist 24. veebruaril 1918. jäid rahvusväeosad Saksa okupatsiooni alguses püsima. Diviisi staap asendati Eesti Sõjaväe Staabiga ja sõjaväe ülemaks nimetati al.-polk. Larka ja staabiülemaks kpt. Nikolai Reek. Enne sõjaväe laialisaatmist okupatsioonivõimu poolt sai Eesti sõjavägi oma esimesed kindralid, kui Larka käskkirjaga 12. märtsist 1918 ülendati kindralmajoriks polkovnikud Aleksander Tõnisson ja Ernst Põdder ja alampolkovnik Larka ise. Ajaloolise kurioosumina võiks märkida, et samalaadse ühest aukraadist ülehüppamisega sai 1937.a. kindralmajoriks kol.-ltn. Nikolai Helk, kes oli sõjaringkonnakohtu esimeheks vabadussõjalaste süüdistamise kohtuprotsessidel 1935. ja 1936.a., milles Larka oli kaebealuseks. Teiste hulgas ülendati samaaegselt ja vähe hiljem polkovnikuks Johan Laidoner, alampolkovnikuks Nikolai Reek, kapteniks hilisemad soomusrongide juhid Karl Parts, Anton Irv ja Oskar Luiga ja rittmeistriks Gustav Jonson.
Kui algas Vabadussõda, ilmus teenistusse ohvitsere tunduvalt väiksemal arvul. Rahvusväeosade laialisaatmisega Saksa okupatsiooni ajal siirdusid mitmed Venemaale, Soome ja mujale, kust neil ei olnud alati võimalik tagasi pöörduda. Neid jäi teenima Vene valgete vägedesse ja samuti Punaarmeesse, kus 1918.a. organiseeriti eesti rahvuspolgud. Viimastest on tuntum alampolkovnik August Kork, kes tõusis Punaarmees juhtivatele kohtadele. Huvitav on kol.-ltn Arnold Hinnomi tähelepanek Korgi kohta raamatus „Suur heitlus” (Lund, 1955): „Minul on siiski jäänud mulje, et Kork (Punaarmee) 7. armee ülemana kuidagi soodustas meie vabadusvõitlust. Seal on momente, kus venelaste käitumine, eriti kõrgema juhatuse käitumine, lubab seda oletada.” (lk. 48).
Võrreldes Krönströmi nimekirja teadaolevalt Vabadussõjas teeninud ohvitseridega, olid neist vähemalt 40 rahuaegsed Vene kaadriohvitserid, neist üheksa kõrgema sõjakooli lõpetanud. Pärast Vabadussõja lõppu ilmusid teenistusse Vene valgete väes teeninud polkovnikud Juhan Tõrvand ja Gustav Kunnus (lõpetas Aleksandri sõjajuriidilise akadeemia ja ülendati kindralmajoriks Koltshaki väes) ja kindralmajor Aleksander Silberg.
Kõrgema staabijuhtkonna moodustasid Vene kindralstaabi akadeemia või sellele võrdse kõrgema sõjakooli lõpetanud ohvitserid. Sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner, tema staabiülem Jaan Soots, Kindralstaabi Valitsuse ülem al.-polk. Jaan Rink (varemalt I diviisi staabiülem), kpt. Paul Lill – Korraldusvalisuse ülem, Varustusalitsuse ülem al.-polk. Rudolf Reiman, al.-polk Tõnis Rotberg – I. diviisi intendant, polk. Johann Unt – 2. polgu ülem ja I. diviisi ülema abi, al.-polk. Nikolai Reek - I. ja III. diviisi staabiülem. Andres Larka oli alguses peastaabi ülem ja järgnevalt sõjaministri abi. Nikolai Mereväeakadeemia lõpetanud kpt.-ltn. Hermann Salza oli merejõudude staabiülem.
Inseneripataljoni ülemaks oli kpt. Voldemar Rieberg; 1. suurtükiväepolgus patareiülemaks kpt. Johannes Roska, divisjoni ülemaks kpt. Herbert Brede ja 3. suurtükiväepolgu ülemaks al.-polk. Martin Terras.
Maailmasõjaaegsetest lipnikest võrsunud ohvitserid moodustasid lahinguüksuste juhtiva kaadri pataljoni ja roodu tasemel ja mitmed tõusid polguülemateks. Soomusrongide diviisis moodustasid nad kogu juhtkonna. Divisjoni, hiljem diviisi, ülem oli kpt. Karl Parts, kes alles sõja lõpul ülendati polkovnikuks, ülema abi oli kpt. Juhan Poopuu ja staabiülem kpt. Arnold Hinnom. Soomusrongide ülemad olid kpt. Anton Irv ja ltn. Eduard Neps (nr. 1), al.-kpt. Jaan Lepp (nr. 2), al.-kpt. Oskar Luiga (nr. 3), ltn. Ivar Reinvald (nr. 5), al.-kpt. Paul Laaman (kitsarööpmelised soomusrongid). Erilist mainimist väärib aprillis 1919. rindel langenud diviisiülema kohuseid täitev kpt. Irv, kes ülendati maailmasõjas vahvuse eest allohvitserist ohvitseriks, ilma et ta oleks käinud sõjakoolis. Diviisi juurde kuuluva soomusautode kolonni ülemaks määrati ltn. August Nieländer ja tagavarapataljoni ülem oli al.-kpt. Emil Kursk.
Neile lisaks ratsaväe organiseerija ja 1. ratsapolgu ülem rittmeister Gustav Jonson; suurtükiväepolgu ülem kpt. H. Kauler, II diviisi brigaadiülem ja III diviisi ülema abi al.-kpt. Peeter Kann, Tartu Kaitsepataljoni (hiljem Kuperjanovi Partisanide Pataljon) ülemad ltn. Julius Kuperjanov, kes langes Paju lahingus, ja ltn. Juhan Unt; al.-kpt. Jüri Ots – lennuroodu ülem; 3. polgu ülem kpt. Jaan Kruus, 7. polgu ülem al.-.polk. H. Vahtramäe ja 8. polgu ülem ltn.Otto Sternbeck; samuti Skautpataljoni ülem kpt. Friedrich Pinka ja Sakala Partisanide Pataljoni ülem al.-kpt. Otto Oidermann; Kalevlaste Maleva pealikud ltn. Leopold Tõnson ja lpn. Otto Tief. Al.-kpt. Oskar Eller oli Tartu Kaitsepataljoni ülem ja Tartu vabatahtlike pataljoni juhatas al.-ltn. Karl Einbund (Eenpalu – hilisem riigitegelane, riigivanem ja peaminister).
Nimetamata ei saa jätta välismaalt abiks tulnud vabatahtlike juhte. Esmajoones Soome vabatahtlike üldjuhataja kindralmajor M. Wetzer, kes jaan.-märts 1919 oli lõunarinde vägede ajutine juhataja. „Põhja Poegade” rügemendi ülem oli eesti päritoluga kol. Hans Kalm, kes alustas ohvitserikarjääri lipnikuna maailmasõjas, ja esimese soome üksusena saabunud vabatahtlike pataljoni juhatas major Martin Ekström, kelle juhatusel vallutati Narva 18. jaan. 1919. Taani vabatahtlike kompanii ülem oli kapten Richard G. Borgelin, kes rindeteenistuse lõppedes ülendati kol.-leitnandiks. Rootsi kapten Einar Lundborg teenis soomusrongil ja soomusautode kolonnis.
Eesti sõjavägi Vabadussõjas oli rahvavägi. Tema ohvitserkond oli suuremalt osalt pärit taluperekondadest, kes omal jõul ja haridusele püüdes omandas laialdasi kogemusi Vene sõjaväes maailmasõja lahinguväljadel. Neid rakendades oma kodumaa kaitsmisel organiseerisid ja juhtisid nad eesti sõjaväe võidukale lõputulemusele — vaba Eesti rajamisele.