Lugejad on meie lehes ilmunud arvukate leinakuulutuste põhjal võinud järeldada, et surm on viimastel kuudel halastamatult siinse eestlaskonna ridu laastanud. Keegi hiljuti toimetust külastanud härra ütles, et tunneb end üksiku puuna, sest kõik tema sõbrad on lahkunud igavikku. Ta rääkis, et pole enam kellelegi isegi jõulukinke teha. Kurb ja mõtlemapanev olukord.

Muidugi pole see mitte ainult Toronto eestlaste probleem — sama nähtusega seisavad silmitsi teisedki väliseesti kogukonnad. Selleteemalisi murelikke artikleid on olnud lugeda kõigis väliseesti lehtedes. Kõige enam „värsket verd” on saanud ehk Soome ja Rootsi (vähemal määral ka Saksamaa) eesti kogukonnad oma läheduse tõttu kodumaale. Mujal näib olukord üsnagi pessimistlikuna. Ja ometi elab siiani ikka veel arvestatav hulk õigusjärgseid Eesti Vabariigi kodanikke väljaspool kodumaad.

Elame hajutatult „ilmalaanen laiali” eksinud lindude, väikeste saarekeste või üksikute puude kombel.

Eesti kui üks tervik

Eesti ja eestlaste eraldatuse, veel enam aga lõhestatuse üle muretses tõsiselt endine välisminister Toomas Hendrik Ilves ühes Eesti Päevalehes ilmunud kirjutises. Harilikult on jagatud Eestit kaheks: suuremad linnad ja maapiirkonnad, või teisalt — eestlased ja muulased. Ilves leidis, et sellega ei pruugi meie riigi ja rahva „lahterdamine“ piirduda; ta tõi mitmeid näiteid, kuidas võiksime inimesi veelgi liigitada — näit. arvuti kasutajad/mittekasutajad; töötajad/töötud; maksumaksjad/mittemaksjad jne. — ning jõudis lõpuks järeldusele, et Eesti peaks ikkagi olema üks lahutamatu tervik.

Kunagi lugesin väliseestlannast ajakirjaniku Tiina Tammani raamatut „Kirjad Londoni lähistelt (1996), milles ta vaatles Eestit samaaegselt justkui väljast ja seest. Tammanit vabalt (meelevaldselt) tõlgendades võiksime näiteks Välis-Eesti ka muuta omaette Eestiks. Kuid milleks — meid on ju hirmvähe isegi siis, kui kõik maailma eestlased kokku lugeda! Eduka rahvusena saame end teostada aga üksnes ühtse eestlaskonnana.

Okupatsiooniajal oli erinevus välis- ja kodu-Eesti vahel selge. Eesti Vabariigi kodanikke elas nii Eestis kui väljaspool seda. Meie riigi õigusjärgse järjepidevuse eest vastutamine lasus siis ainult väliseestlaste õlgadel, kuna kodu-Eestit valitses ju võõrvõim.

Nüüd on tekkinud aga olukord, kus vabariigi võimud tegutsevad Eesti pinnal, ent osa tema kodanikest elab võõrsil. Kui suurriikide jaoks ei kujutaks see mingit probleemi, siis meie puhul küll. See asjaolu ongi meid kõiki suuremal või vähemal määral mõjutanud ja ka lõhestanud. Nii tunnevad järjest kahanevad väliseesti kogukonnad end pisisaartena maailmameres ja paljud vanemad eestlased üksikute, tormist säästetud puudena. Unustatakse, et mets moodustub just sellistest puudest, kuid seda vaid siis, kui tihedalt kokku hoitakse. See ei pruugi alati tähendada füüsilist lähedust, vaid eeskätt etnilist, kultuurilist, ja miks mitte — ka hingelist kokkuhoidmist.


Rahvuslik ja etniline identiteet

Psühholoogiateadlane Aune Valk on uurinud kodu- ja väliseestlaste rahvuslikku ja etnilist identiteeti. Nagu märkasite, teeb ta vahet etnilisel ja rahvuslikul identideedil. Ehkki etnilisel grupil võib olla palju siduvaid omadusi (keel, religioon, traditsioonid), on siin põhiliseks tingimuseks ühine päritolu. Rahvusliku identideedi puhul peetakse aga silmas peamiselt ühisest territooriumist, poliitilisest süsteemist ja majandusest tulenevat sidet. Selle kontroversiaalse seisukohaga on küllaltki raske nõustuda, sest sel juhul võiks ju ka Eesti venelastel olla eestlastega ühine rahvuslik identiteet (!) — elatakse ju samal territooriumil ning poliitilises ja majanduslikus süsteemis. Meid kui eestlasi jääks siis üle maailma (olenemata asukohast) ühendama ainult eestlastele omane etniline identiteet. Kanadas elavatel eestlastel võiks omakorda olla kaks rahvuslikku identiteeti — Eesti ja ka Kanada riigiga seonduv. Näib, et see kõik on siiski teooria, mida tegelikkus on kõvasti korrigeerinud, pigem on see ehk koguni ekslikuks osutunud.

Väliseestlus — teadlik valik

Väliseestlastena ei väsi me rõhutamast, et tunneme uhkust oma väikese rahva üle; et hindame kõrgelt oma esivanemate saavutusi, vabadusvõitlust, ajalugu ja traditsioone, mida tahame iga hinna eest edasi anda ka oma järglastele.

Nii kodu- kui väliseesti vanemal põlvkonnal on mälestusi esimesest Eesti Vabariigist; keskmisel ja nooremal põlvkonnal aga mitte. „Eestist 1944. aastal põgenenute lapselapsed ehk kolmas põlvkond, mida emigratsiooni puhul peetakse nn. kriitiliseks põlvkonnaks, hakkab kaduma; Eestis elavate sama generatsiooni esindajate identiteet võiks aga suuresti olla juba 1980-ndate lõpu ärkamisaja ja uue Eesti Vabariigi mõjutustega,“ leiab Aune Valk. Tema hinnangul ei pruugi samaaegselt kahes kultuuris elavate inimeste (näit. Rootsi eestlased ja Eesti venelased) etniline uhkus olla sugugi madalam kui nn. üks-kultuurilistel. Etnilisele identiteedile võib lisanduda rahvuslik ehk riiklik identiteet, ilma et esimene sellest kuidagi kannatada saaks, on Valk veendunud.

13 Kanadas elatud aasta jooksul on mulle jäänud mulje, et väliseestlase jaoks tähendab eestlaseks olemine teadlikku valikut. Noortel võib seda mõnikord olla raske mõista ja aktsepteerida. (Täna jälle eesti kooli!). Samas annab see neile võimaluse kaheks identiteediks — saada osa kahest kultuurist, võimaldab täiendava keeleoskuse ja kontaktid. Seda on kogenud iga kodumaad külastanud väliseesti noor.

II maailmasõja keerises kodumaalt lahkunud väliseestlased on auga täitnud oma missiooni — näidata asukohamaade rahvastele, kes eestlased on; see on nende jaoks tähendanud aastakümnete jooksul kujundatud elustiili — ka läbi pettumuste, ideaalpiltide kustumise, ajutiste tagasilöökide — võõrmõjudest ja rahvusvahelistest tõmbetuuultest hoolimata.

Nii püsib sellegi aasta algul lootus, et me kestame üle aegade, et hoiame kokku mesilasperena, õpime oma vigadest ja et oma arvulisele kahanemisele vaatamata moodustame ikka veel ühiselt metsa ja saarestiku.

Märkmed: