Siiski on sel nädalal Eesti poliitikaelus üks tähtis verstapost: Juhan Partsi valitsuse ametisse astumisest möödub 100 päeva. Sellega on mesinädalad lõppenud; opositsioon juba ammu oma ründerelvad ihunud ja valitsuse tegemised sihikule võtnud.
Optimism kahanemas
Lennukalt oma noore esimehe Juhan Partsi juhtimisel ja deviisi all „Tulin, nägin, võitsin” Eesti poliitilisele areenile astunud erakond Res Publica, aga ka tema koalitsioonikaaslased Reformierakond ja Rahvaliit on nüüd ilmselt kogenud, et lubaduste lunastamine on märksa raskem kui nende andmine. „Nagu meedia- ja veebikommentaaridest võib järeldada, on Res Publica Achilleuse kand valimisaegne uue poliitika lubadus,” kirjutas kirjanik Andres Langemets reedeses Postimehes, analüüsides uue valitsuse 100 esimese päeva saavutusi ja möödalaskmisi. Langemetsa arvates pole lubatud uue poliitika ilminguid eriti näha. Aga võibolla olid mõlemad — nii valimiseelsed lubadused kui rahva ootused-lootused liiga suured ja ülespuhutud? Paljud on pettunud. Mida nad õieti meile lubasid, küsib tänane eesti memm või taat, sest midagi pole ju tegelikult muutunud.
Langemets leiab, et on püütud kokku panna võimatuid asju. Umbes nii, nagu ühest Soomes läbi viidud küsitlusest selgus, et Jussi tahaks elada samaaegselt järve kaldal, keset metsa ja südalinnas, mis on ju absoluutselt võimatu.
Politoloogiaprofessor Rein Ruutsoo juhtis 2. juuli Eesti Päevalehes tähelepanu valitsuse ebaõnnestumistele ja leidis viimase tegevuses üsna vähe kiiduväärset.
Olgem realistid, 100 päeva on väga lühike aeg, õigemini on see kohanemisaeg, mille jooksul suuri asju pole võimalik ellu viia. Kindlasti on nii peaminister kui tema kabineti liikmed mõndagi õppinud ja kogemusi omandanud. Või on kolme „R“-i valitsuskoalitsioon äkki kulutanud liiga palju auru omavaheliste erimeelsuste silumisele ja jätnud valimiseelsed lubadused unarusse, nagu mõned arvavad?
Ruutsoo sõnul tekitavad Eesti ühiskonnas vohavad vaesus, töötus ja harimatus tohutuid lisakulutusi. Vaid üks mõtlemapanev fakt tema kirjutisest — Eestis on praegu kuus korda rohkem vange kui Soomes! Võib kujutleda, mis selle „armee” ülalpidamine riigile maksma läheb. Ja muidugi pole kurjategijad Eesti riigi ainus probleem. Kasvav narkomaanide ja aidsihaigete arv nõuab järjest rohkem raha. Või milliste vahenditega vähendada õpilaste väljalangevust koolidest ja lahendada tänavalaste probleeme? Meie lehes on küllalt palju olnud selleteemalisi kirjutisi. Konsultantide palkamine, tugikeskuste rajamine ja nende ülalpidamine pole kaugeltki odavad ettevõtmised. Ka alkoholismi — seda traagilist ja hukutavat pahet ei tohi unustada. Euroliitu astumise lävel ei saa kõiki neid probleemides siplevaid inimesi ometi saatuse hooleks jätta; milline mulje jääks siis Eesti riigist! Lisaks vajab ühtlustamist Eesti regionaalne areng, põllumajandus tahab turgutamist; pensionid tuleks kiiresti tõsta elamisväärsele tasemele, parandada tervishoiu ja kõrghariduse olukorda ja võidelda ajude äravooluga, mis euroliitu astudes ähvardab aina kasvada. Nagu kodutandril probleeme veel vähe oleks, veeretab opositsiooni juhtiv poliitik, Keskerakonna esimees Edgar Savisaar jonnakalt tõkkeid eurohääletuse teele. Euroopa Liiduga ühinemise ehk euroteavitamise kampaania nõuab valitsuselt palju energiat ja vahendeid. Ja siiski on need kõik vaid jäämäe veepealne osa probleemide sasipuntrast, millega valitsusel tuleb tegelda.
Võibolla peaks muutma koalitsioonilepet ja ümber reastama prioriteete? Ajal, mil valitsus ametisse astus, anti ju mõista, et ülipõhjalikku koalitsioonilepet võidakse iga 100 päeva järel muuta. Kõigi kolme valitsuserakonna esindajad on aga teatanud, et kuigi see võimalus on olemas, oleks tegemist valulise protsessiga, mistõttu koalitsioonilepe jääb praegu esialgsel kujul kehtima.
Rahva toetus valitsusele sulamas
Sama uuring näitas, et valitsust ja riigikogu usaldavad rohkem poliitiliselt aktiivsed, nooremad, kõrgema hariduse ja suurema sissetulekuga inimesed. (Nende silmis on peaministri populaarsus koguni nii kõrge, et püütakse teda jäljendades igal võimalikul juhul jalgpalli mängida).
Sotsioloog Liisa Talving küsib esmaspäevases Eesti Päevalehes, kas ei räägi usalduse langus sellest, et üks või teine ühiskonnakiht tunneb end mitte esindatud olevat või arvavad elanikud, et riigimehed seisavad eeskätt enda, mitte aga ühiskonna huvide eest? Siinkohal tasub meenutada, et maainimeste ja pensionäride enamuse toetus kuulub endiselt president Arnold Rüütlile, kes neid võimukoridorides esindab. Ja see mõjub neile rahustavalt.
*
Eestlastena oleme kord juba sellised, et häid asju peame normaalseks, nendest pole meil kombeks rääkida, veel vähem kedagi kiita. See, et valitsus on täitnud mõningaid valimiseelseid lubadusi (maksupoliitika kohendamine, pensionide baasosa tõstmine (kuigi vaid tagasihoidliku 100 krooni võrra) jm.), on paljudel jäänud silmapaari vahele. Aga kritiseerima oleme igal ajal valmis. Kõiksuguseid vigu valitsuse tegevuses näeme isegi meie siit kaugelt. Superkihutaja justiitsminister Ken-Marti Vaher tegi nii oma erakonna kui kogu valitsuse mainele palju halba. Seda meenutavad kõik vaatlejad, veel sagedamini muidugi opositsioon. Res Publica poolt kõrgele asetatud eetikalatt kukkus sellega kolinal maha ja kõikumalöönud usaldust on muidugi raske taastada.
Tuntud vanasõna „kus viga näed laita, seal tule ja aita!“ uus versioon „kus viga näed laita, seal tule ja anna malka!“ näib populaarsust koguvat.
Olgu sellega kuidas on, aga kolmikvalitsus ei näita järgmisesse 100-päevasesse tsüklisse astudes vastupidiselt ennustustele küll mingeid lagunemismärke, sammudes teotahtelisena ja koostöövõimelisena edasi. See sisendab optimismi: paremad päevad ja väljahõigatud lubaduste täitmine on kindlasti veel ees.