Eesti valitsuse otsus saata viis demineerijat ja kolm pommikoera Afganistani, kaitsma USA sõjaväebaasi võimalike terrorirünnakute vastu, viib Eesti mehed jälle sõtta. Viiel perekonnal on ees kolm rasket ootamise kuud. Oodata kedagi tagasi sõjast on üks rängemaid asju siin maailmas.
Teisalt tõstavad need viis meest mitu kuud enne Praha tippkohtumist ja sealt loodetud NATO-kutset Eesti lipu Põhja-Atlandi alliansi ja kollektiivse julgeolekutagamise kaardile. Need mehed andsid vastuse ka The Wall Street Journali ajakirjanike hiljutisele otsingule: NATO kandidaatriigid peavad endale selgeks tegema, milline võiks olla nende panus.
Eesti panus tänapäeva kriisi- või sõjakolletes ei saa kunagi olla tankibrigaad, lennukikandja või tuhandemeheline motoriseeritud jalavägi. See saab olla midagi mõistlikult pisemat. Rahvusvahelistel suurõppusel üliedukalt osalenud Eesti Päästemeeskond on andnud signaali, mis võiks olla meie nishsh.
USA ja tema Euroopa liitlased vajavad NATO uutelt liikmetelt väikest, kuid professionaalset tuge — demineerijaid, militaarmeedikuid, sõjaväepolitsei- ja valveüksusi. See jõud on meil ka olemas, tõestavad need viis Eesti pommiotsijat, kes peagi lendavad Afganistani rahvusvahelisi rahutagamisjõude turvama.
(Postimees, 10. juuli)