Aho Rebas, ÜEKN esindaja Eestis, Haridus- ja teadusministeeriumi nõunik

Milliseid tundeid äratab mõiste „väliseestlane“? Kas positiivseid, negatiivseid, segaseid või ükskõikseid? Eks see oleneb inimese oma tagapõhjast ja sellest, millised on olnud tema kokkupuuted välismaal elavate rahvuskaaslastega. Siin sobiks küsida, kes on üldse eestlane ja kes ei ole – ja kes on sel juhul väliseestlane? Lihtsam on neid küsimusi esitada kui vastuseid leida. Katsun siiski mõne küsimuse kohta oma arvamuse esitada, lootes sellega vähendada ekslikke eelarvamusi väliseestlaste kohta.

Mõned eestlased, kes oma kuuluvuse tõttu välis- või kodueestlaste hulka on kogenud diskrimineerimist, ei luba üldse eristada eesti rahvusest inimesi, vaid väidavad üsna ägedalt, et „oleme kõik samasugused eestlased, vaatamata elukohale“. Sellise väitega kaldutakse probleemist kõrvale, kuna me igapäevaselt ja praktilistel kaalutlustel liigitame nii inimgruppe kui kõiki teisi nähtusi. Kasutame ju mõisteid nagu: lapsed ja vanurid, pärnakad ja tallinlased, koerad ja kassid. Miks siis ei võiks vajaduse korral teha vahet nende kaasmaalaste vahel, kes elavad Eestis ja mujal? Muidugi võib. Aga üksteise puuduste-probleemide võimendamisest tunnevad rõõmu vaid eestlaste lõhestajad ning vaenlased – ja neid teatavasti leidub.

Kes on väliseestlane

Kas iga eestlane, kes elab väljaspool Eestit, on väliseestlane? Kas väliseestlased moodustavad selgelt piiritletud grupi? Ainus asi, mis neid eristab Eesti eestlastest on asjaolu, et nende kodu on juba aastaid asunud väljaspool Eesti piire. Muus osas on väliseestlastel sama palju sarnasusi ja erinevusi kui teistel inimestel. Ei ole nad paremad ega halvemad ja ega need piirid kodu- ja väliseestlaste vahel pole alati väga selged. Mitmed eestlased elavadki osa aastast Eestis ja teise osa mujal – nii, kuidas nende tööd, huvid ja võimalused lubavad.

On üldse raske selgitada, kes on eestlane ja kes ei ole. Välismaal on suhteliselt palju rahvuslikult teadlikke ja aktiivseid eestlasi, aga ka tuhandeid pool-, veerand- ja kaheksandik-eestlasi, kellel on mingid eesti juured, aga kes on oma uue asukohamaa rahvasse ja kultuuri assimileerunud ning võib-olla ei tea ega hooligi kuigi palju oma päritolust. On ka puht-etnilisi eestlasi, kes sihikindlalt püüavad ümber rahvustuda. Kuidas neid arvestada? Võiks ka küsida, kuidas liigitada välismaal elavaid Eesti kodakondsust omavaid muulasi, aga see arutelu jäägu teiseks korraks.
Ühel konverentsil saavutati üksmeel selles, et eestlaseks võiks pidada seda inimest, kes ise peab ennast eestlaseks ja keda ka enamik tema kogukonnast tunnistab eestlaseks. Sama definitsioon võiks kehtida väliseestlaste kohta. Nii oleneb kuuluvus teatud rahvusse pigem inimese soovist, keelest ja kultuurist kui tema nimest, esivanematest või kodakondsusest.

Suhtumine väljarändajatesse ja pagulastesse

Kodumaa on püha. Kirjanduses, kunstis ja rahvateadvuses ülistatud armsa kodumaa mahajätmine, ükskõik millistel põhjustel, on paljudele arusaamatu ja võrreldav kodumaa reetmisega. Eriti taunitavaks peetakse kodumaalt lahkumist rasketel aegadel, kui seal väga vajataks töökäsi või kaitsjaid, olgu see lahkumine aset leidnud Vene keisrite või II maailmasõja ajal. Mahajääjad on tihti pettunud ja tunnevad süütunnet, mis sageli moondub lahkujate hukkamõistmiseks. Väljarännet on vahel isegi peetud „rahvuslikuks haiguseks“, mille ravimiseks on kodumaal levitatud hirmulugusid lahkujate rumalusest, raskustest ja ebaõnnestumistest.

Et õigustada oma enda kohalejäämist, halvustasid mõned lahkunuid. Väljarändajad tehti patuoinasteks ja süüdlasteks paljude negatiivsete nähete eest ühiskonnas. Sama taktikat ja argumentatsiooni kasutasid riikliku propaganda võimendusel nõukogude võimud sõjaaegsete pagulaste laimamiseks, mistõttu on isegi tänapäeval Eestis nõukoguliku maailmavaate pooldajate hulgas tunda vaenulikku suhtumist väliseestlastesse. Õnneks on aga positiivne suhtumine palju levinum.

Esimesed väljarändajad

Eestlased on siirdunud välismaale suuremal arvul juba alates 19. sajandist, kui tuhanded vaesed talupojad läksid Venemaale ja Ukrainasse, hiljem ka Põhja-Ameerikasse, et leida uut maad ja paremat elu kui vaeses keisriaegses Eestis. Eesti kogukondi ja seltse loodi ka Hiinas, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas. Nende esimeste väljarändajate järeltulijad on tänaseks peaaegu kõik assimileerunud ja oma eesti keele kaotanud. Selle tulemusena tutvustavad näiteks Kanada Alberta provintsi eestlaste järeltulijad end järgnevalt: „We are proud to be Canadians of Estonian origin!“ (Oleme uhked eesti päritoluga kanadalased!)

Ka endistes eestlaste asundustes Venemaal, Ukrainas ja Kasahstanis on praegu vaid väheseid eesti keelt säilitanud inimesi.

Sõjaaegsed pagulased

Teine suur Eestist lahkumine toimus seoses II maailmasõjaga, kui kümneid tuhandeid eestlasi evakueeriti ja küüditati ning mobiliseeriti Saksa ja Vene võõrvägedesse ning viidi võõrale maale. Umbes 3000 noormeest pääses Soome, et seal vabatahtlikena võidelda pealetungiva punaarmee vastu. Septembris 1944 põgenes umbes 70.000 inimest igast ühiskonnakihist nõukogude terrori eest läände, peamiselt Rootsi ja Saksamaale ning sealt hiljem edasi ülemeremaadesse.

Oma kultuuri ja ühiste huvide kaitseks lõid eestlased mitmes lääneriigis suurel arvul seltse ja organisatsioone. Tavalised olid koolid, koorid, teatrid, rahvatantsurühmad, kirjastused, spordiseltsid, kogudused, akadeemilised, teaduslikud ja poliitilised organisatsioonid, vanuritele vanadekodud ja noortele skautlus ja suvekodud. Mitmes kohas osteti ühisüritusteks ja kooskäimiseks Eesti majad ja vabaõhupiirkonnad. Nii oli 1958. a. Rootsis registreeritud üle 730 eesti organisatsiooni. Tänapäeval on väliseesti organisatsioone terves maailmas ligi 600.
(Järgneb)

Märkmed: