Meie eelmises lehenumbris ilmunud Maimu Möldri ingliskeelne kirjutis Metsaülikooli ja seal toimuvate diskussioonide teemal, kus ta avaldas omaenese mõtteid Kanada eestluse tulevikuvõimaluste üle, tekitas lehe internetiversioonis elava diskussiooni. Nagu niisuguse teema puhul oodata võiski. Küllap on paljud lugejad märganud, et enim erutavadki inimesi niisugused teemad, kus on jutuaineks kas keele- või eestluse alased küsimused, ja kommentaaridest omakorda kasvavad välja päris uued alateemad, mida igaüks omasoodu edasi arendab või sageli lihtsalt targutab ja oma jonni ajab, kaldudes esialgselt püstitatud teemast hulk maad kõrvale.

Maimu Mölder avaldas oma artiklis arvamust, et siinne eesti ühiskond vajab uut tegevussuunda, aga selleks on vajalik planeerimine, kuhu suunas minna. Ja esmalt oleks tarvis läbi viia vajalikke uurimisi, mida inimesed üldse oma ühiskonnalt ja selle juhtidelt ootavad, milleks ongi eelseisvad diskussioonid mõeldud.

Igati positiivne ja asjalik mõte. Maimu vaatenurgast lähtudes tuleks aruteludesse kaasata nii eesti keelt kõnelevaid kui mittekõnelevaid eestlasi, kuna praeguse n-ö keskmise eestlaste põlvkonna eesmärk erineb ju vanemate-vanavanemate omast, milleks oli aastakümnete vältel Eesti iseseisvuse eest võitlemine. Mis on aga suunaks täna, see peakski selguma aruteludes ja diskussioonides, milleks avaneb suurepärane võimalus järgmisel nädalal aset leidvas Metsaülikoolis.

Nagu arvata oli, kippusid mõned artikli kommenteerijad kohe arvamust avaldama, et taolised arutelud peaksid toimuma ikka ja ainult eesti keeles. Edasi kasvas välja punkt, kes üldse on eestlane — kas ainult see, kes on sündinud Eestis, kelle vanemad on eestlased ja kes kõneleb ladusat eesti keelt ja kes läheb veel Eestisse elama ka, kui ta juba seal ei ole — või ka see, kellel on küll eesti tagapõhi ja huvi Eesti ning eestluse vastu, puuduvad aga veel n-ö praktilised kogemused ja keelgi pole sorav. Mõned idealistid näeksid vaimusilmas ette, et eestluse tarvis on vaid Eesti või tuleb vähemalt olla sinnapoole teel. Aga teel olla võib ka mõne teise paiga suunas ja mida avaram on inimese maailmavaade, seda laiemalt ka seesugustele küsimustele vaadatakse. Miks ei võiks n-ö aktiivsesse eestlusse kaasa haarata neidki, kes on lihtsalt huvitatud eesti keelest ja kultuurist, omamata isegi vastavat tagapõhja — ja neid leidub maailma eri paikades. Näiteks Portlandi eesti rahvatantsugrupi koosseisu kuulub ka mitmest muust rahvusest inimesi, kes on eesti rahvatantsust, -laulust, -kommetest jm. äärmiselt huvitatud ja keda isekeskis kutsutakse adopteeritud eestlasteks.

Igatahes on vägagi tervitatav, et mõned artiklid panevad inimeste mõtted liikuma selleski suunas, mis tavaliselt tundub iseenesestmõistetav ja loomulik — nagu keskkond, kus oleme üles kasvanud ja keel, mida me räägime.

*

Eestluse säilimise teemalistes aruteludes on keeleküsimuste kõrval alati ka tulipunktis põlvkondade teema. Miks peavad mõnede arvates toimuma igasugused n-ö põlvkondade ja verevahetused valusa hinnaga või vähemalt mingisuguse konfliktiga? Kui siinsete eesti organisatsioonide esindajad on juba ammu kõnelnud n-ö teatepulga üleandmise vajadusest nooremale põlvkonnale, siis samas leidub ikka neid, kes arvavad, et noored tahavad ajada mingit hoopis teistsugust suunda või polegi huvitatud samadest aadetest, mille nimel võitlesid nende vanemad ja vanavanemad.

Mitmes eesti organisatsioonis ning korporatsioonis on aga uued tuuled puhunud üsnagi edukalt ja noorema rahva kaasatõmbamine kandnud vilja. Võtame või Eesti Majandusklubi Kanadas, mille ridadesse on umbes poole aasta jooksul astunud veerandsada uut liiget, uues juhatuseski on palju nooremat rahvast ja pole küll kuulda olnud, et see mingit põlvkondadevahelist konflikti oleks tekitanud. Või Eesti Etnograafiaring, kuhu on tulnud hulk uusi vedajaid, tegijaid ja rahvakunstihuvilisi mitme viimase aasta vältel. Aasta-aastalt kasvava populaarsusega Hiigelbasaari korraldajaist moodustavad lõviosa nooremad generatsioonid, ja küllap on näiteid palju teisigi. Kõik noored, kes eesti seltskonnas ei liigu, võib-olla ei tunne selle tegevuse vastu huvi, aga kindlasti leidub palju neid, kes tuleksid ja teeksid hea meelega, kui vaid saaks vastavat informatsiooni ja miks mitte ka mõningast suunamist. Aga ka kogemusi, mida vanem põlvkond siin aastakümnete vältel kogunud.

Uute liitujate sihiks pole kindlasti mitte ainult majandusküsimustega või rahvakunsti varasalvedega tegelemine — küllap saaks ka üksi arvuti taga uurides või mõnd raamatut lugedes vastavat informatsooni leida — kui just oma vastava huvi ja eesti ühiskondliku tegevuse ühendamine. Sest üksteise abistamine nagu Kanadasse jõudmise algaastatel pole tänapäeval ju enam niivõrd päevakorral, küll aga vastastikused kontaktid.

Ikka ja alati — olenemata kus riigis ja millisel ajajärgul — räägitakse põlvkondade vahelisest konfliktist. Nagu oleks see üks faktor, ilma milleta kohe kuidagi ei saa. Et ühed muudkui tahaksid, aga teised ei lase; või vastupidi, et teisi ei huvitagi mitte miskit. Või et ühed nagu kisuksid teatepulka ja teised ei anna käest, või vastupidi, pakuksid vägisi ja teine pool ei võta vedu. Tegelikult pole ju asi sugugi nii. Pole mõtet tekitada kunstlikult probleeme seal, kus neid ei ole — kuigi erinevate põlvkondade sihid ja eesmärgid võivad olla ja ongi erinevad, on igati võimalik ka koos tegutseda, aktsepteerides üksteist ja olles avatud erinevatele arvamustele-ideedele.

Märkmed: