Anne Reino, Tartu Ülikool

(Anne Reino on Erich Rannu perekonna stipendiumi tänavune võitja. (Vt. EE # 41). Stipendiumi taotlejad pidid mh kirjutama essee, mis selgitab kandidaadi arusaamist Eesti majanduslikust olukorrast ja arengu võimalusest ning eetika tähtsusest arengus. Allpool avaldame Anne Reino kirjutise.)

Eesti on juba mõnda aega kogenud kiiret majandusarengut, mis elanike jaoks tähendab kindlasti positiivset edasiminekut. Kuna kasvanud on palgad ja oluliselt vähenenud tööpuudus, on suurenenud inimeste kindlustunne tuleviku suhtes. Kindlustunnet ja mõnikord lausa eufoorilist rõõmu õhutavad tagant meedias avaldatavad optimistlikud majandusprognoosid. Kui mul läheb hästi ja sul läheb hästi, kas see siis tähendab, et meil kõigil
Kuigi need küsimused on olulised, puutume me iga päev kokku pigem nn kitsa ärieetika küsimustega. Ikka ja jälle loeme äritegelaste eetilistest libastumistest; kahtlastest tehingutest või kogeme seda, et suulised lubadused ei maksa midagi. Ma ei taha üldistada ning väita, et Eesti ärimaastik on väga ebaeetiline. Samas tuleb aru anda, et väikseimgi eksimus paistab väikeses ühiskonnas paremini silma ja iga pretsedent võib saada aluseks järgmisele. Seetõttu on kindlasti diskussioon ärieetiliste küsimuste üle oluline.

Olen mõelnud, mis on need põhjused, mis ajendavad ärimehi ebaeetiliselt käituma. Pean kõige olulisemaks eetilise käitumise allikaks inimest ennast, tema väärtusi. Prof Margit Sutrop on öelnud, et aastaks 2001 oli Eesti jõudnud eetikakriisi, mis tähendab seda, et moraalsed printsiibid olid alla jäänud hedonistlikele, majanduslikele ja pragmaatilistele. Ta väidab, et üleminekuperiood ei tekitanud eetikakriisi, vaid pigem tõi selle nähtavale. Tegelikku allakäiku seostab ta Nõukogude okupatsiooni algusega, kui seni kehtinud väärtused keerati pea peale. Tõepoolest, väärtused on isiksuse selgrooks ning eetilisus ei peaks sõltuma niivõrd välistest teguritest kuivõrd inimese enda tahtest.

Üks põhjustest, mis Eesti ärimaastikku mõjutab, on inimeste ülisuur orienteeritus materiaalsetele väärtustele. Eestis on väga oluliseks staatuse näitajaks materiaalne heaolu ning kui raha muutub jumalaks, siis on sealt vaid üks samm rehepapluseni. Ilmar Raagi tõlgenduses on rehepaplus „kasumi nimel tehtav mitte väga aus tehing, mida ilmselt ei ole võimalik lõpmatult korrata“. Kui ärimees orienteerub vaid kasumile, sealjuures mõtlemata, mil viisil see kasum teenitakse, siis ei saa kindlasti rääkida eetilisest ärist. Kui valdav enamus ärimeestest toimiksid kui rehepapid, siis mõjuks see laastavalt majandusele ja ühiskonnale tervikuna – kui pole ausust ja usaldust, siis viib see anarhiani. Ebaeetiline äri mõjutab negatiivselt turumajanduse toimimist.

Prof Maaja Vadi ja doktorant Krista Jaaksoni uuring tõi välja, et eestlaste jaoks on [i]ausus väärtusena väga oluline, mis paljastab teatud vastuolu. Kui ausus on meie rahvusele omane, siis miks me ei saa rääkida puhtast ja eetilisest ärikeskkonnast? Ma arvan, et seda võib seostada võhiklikkuse või piiratud arusaamaga eetikast. Tundub, et väga paljud inimesed peavad seadust ja eetikat samaväärseks ning mõtteviis – „ma pole seadust rikkunud, järelikult olen käitunud eetiliselt” – on vägagi levinud. Siiski võib pigem öelda, et eetika alles sealt algab, kus seadus lõpeb ning selle mõtteviisi kinnistamiseks on vaja veel suur hulk tööd teha. Omalt poolt üritan mõtteviisi muutmisele kaasa aidata oma ärieetika loengukursuse raames Tartu Ülikoolis. Oma panuse saan anda ka käivituvas projektis, mis töötab välja ettevõtlusõppe metoodilised (sh ärieetika valdkonna) materjalid üldhariduskoolide jaoks.

Eeskujudel on oluline roll selles, kui eetiliselt või ebaeetiliselt me käitume. Kaasaegsed organisatsioonid panevad järjest enam oma väärtused sõnadesse ja neid kommunikeeritakse nii sees- kui väljaspool organisatsiooni; paljudel ettevõtetel ja organisatsioonidel on olemas eetikakoodeksid, mis peaksid looma raamistiku organisatsiooni liikmetele ja suunama nende käitumist. Siiski jääb paber vaid paberiks, kui juht ei ole oma käitumisega teistele eeskujuks. Uuring, mille viisime läbi koos Krista Jaaksoni ja Maaja Vadiga, demonstreeris väga selgelt, et kui juht ei ole omaks võtnud väärtusjuhtimise (management by values) põhimõtteid, siis jäävad organisatsiooni väärtused suuresti vaid sõnakõlksuks. Organisatsioonikultuur on väga oluline töötajate tegevuspraktikaid reguleeriv tegur.

Kogudes doktoritöö jaoks materjali olen leidnud, et kuigi organisatsioonid sõnastavad oma väärtusi (sh on ausus üks enamdeklareeritud väärtusi), võib tegelik kultuur organisatsioonis oluliselt soovitust erineda.

Lõpuks tahaksin rõhutada, et eetikal on tänapäevases globaliseeruvas maailmas väga oluline roll. See, millised on äritavad Eestis, pole juba ammu enam vaid meie siseasi. Sellest, kui eetilised me oleme võib sõltuda see, milline on meie majanduse tulevikuperspektiiv. Olen nõus Indrek Neiveltiga, kes ütles ühes oma esinemises 1999. a: „Ärieetika on osa meie riigi imagost ja mõjutab otse välisinvesteeringute mahtu. Kui eetikaga on kõik korras, mis tähendab, et inimesed, kes äri ajavad, on usaldusväärsed, antakse nende kätte ka rohkem raha ja kallimad tööriistad. Kui aga tegemist tuleb teha nendega, kes oma raha kõrvale kandivad, siis selle asemel, et tuua siia kõrgtehnoloogiat, tuuakse labidaid …”

Ärieetika on mitmetahuline ja -tasandiline nähtus, mille avamiseks ei piisa paarist leheküljest või paarist loengust, vajalik oleks laiapõhjaline avalik diskussioon eetika ja väärtuste üle ühiskonnas.

Märkmed: