Ränk majandussurutis on toonud masendust tuhandetesse Eesti peredesse. Mure ning ebakindlus tuleviku ees ühendavad täna ettevõtjaid ja poliitikuid, töö kaotanud inimesi ja töötajaid, pensionäre ning ellu astuvaid noori.
Eelarvetulude järsu kokkukuivamise tõttu on valitsus üle 1,5 aasta tegelnud riigi kulutuste mahalõikamise ja täiendavate tulude leidmisega. Siinkohal on põhjust tänada Eesti rahvast, kes on paljud valusad kärpeotsused üldiselt kannatlikult ja mõistvalt vastu võtnud.
Viimaste kuude „ kärpedraama“ on aga läinud päris inetuks. Valitsusliidul oleks nagu vähe käibemaksu tõstmisest, mis suruti riigikogus üleöö ja põhiseadusele vilistades läbi ning mida nüüd tagantjärele õigustatakse. Pean lausa ohtlikuks pensionide ümber toimuvat, mis mitte ainult ei näita valitsuse peataolekut ja saamatust, vaid võimendab ühiskonnas üleval olevaid pingeid. Mõned juhtivad poliitikud on avalikult teatanud, et pensionid on riigikassale kõige suurem koorem ja mõistlik oleks neid langetada. Selle taustal ei mõju kuigi veenvalt peaminister Andrus Ansipi kinnitused, et „pensionide kallale me ei lähe“.
Kuidas tunnevad end oma elutöö teinud eakad, kellele tuletatakse aina meelde, et nad on üleliigsed, et nende pärast ei saa Eesti eurot? Paljud pensionärid aitavad kasvatada oma lapselapsi või toetavad töötuks jäänud lapsi. Neile on eluliselt vajalik iga pensionipäeval rahakotti laekuv kroon. Või tahavad pensionialandajad seada kahtluse alla Eurostati värske raporti, mille kohaselt elab kolmandik Eesti pensionäridest vaesuses?
Aprillikuise pensionitõusu tagasipööramine või pensionidelt veelgi suurema tüki mahatõmbamine oleks täiesti vale samm olukorras, kus valitsejatel puudub nägemus pensionisüsteemi ja kogu sotsiaalpoliitika pikaajalistest muudatustest.
Kuid see ei puuduta ainult pensionäre. Segased sõnumid eelarverindelt on viimas hingerahu ka õpetajatelt, arstidelt, politseinikelt ja päästjatelt, kelle kohal ripub samuti kärpekirves.
Võimuliitlased on asunud ühiskonda lõhestama. Toompeal vastandatakse praegu selgelt noori ja vanu, töötuid ja töötegijaid ning erinevate ametite pidajaid. Kas tahtlikult või tahtmatult on loodud hirmu õhkkond.
Raskel ajal ootavad inimesed riigijuhtidelt kindlameelset juttu, millesse võib uskuda ja ka ausaid põhjendusi, miks üks või teine samm astutakse. Ennekõike lasub see kohustus peaministril.
Ja kindlasti ootavad inimesed valitsuselt ka tulevikku suunatud strateegilist tegevusplaani, mida paraku kusagilt ei paista. Erinevad huvigrupid – ettevõtjad, haridus-ja kultuuritöötajad, pensionärid ja teadlased ootavad asjatult, et valitsus neid otsustamisse ja diskussioonidesse kaasaks.
Järjest enam saab selgeks, et oma poliitikaga ummikusse jõudnud Eesti vähemusvalitsus vajab väljavahetamist. Samavõrd vajab Eesti kodurahu, millele kaasaaitamine on ennekõike võimulolijate ülesanne. Ühtehoidev ja solidaarne rahvas elab kriisiaja kergemini üle.