Pärast pikki vaidlusi jõudsid Euroopa Liidu (EL) liikmesmaade juhid 17. juuni hilisõhtul kokkuleppele Euroopa põhiseaduse lepingu teksti osas. EL astus sellega tähelepanuväärse sammu edasi ja tõestas oma suutlikkust ja koostöövõimelisust ühise keele leidmisel.

Mäletame ju, kui sageli väljendasid vaatlejad möödunud kuude vältel kartust, et nii suur poliitiline konglomeraat nagu seda on EL, ei suuda efektiivselt toimida.

Ühe etapi lõpp tähistab teise algust

Möödunud reedel saavutatud konsensus pani otsekui krooni pähe pikka aega kestnud intensiivsetele pingutustele ja tähistas ränga teekonna lõppu jõudmist. See on suures osas Iiri peaministri Bertie Aherni teene, kes osavate manöövrite abil, paindlikkust ja diplomaatiat ilmutades oskas ELi edukalt välja tuua mullu puhkenud põhiseaduskriisist. Kohalviibinute sõnul Ahern lausa säras rõõmust, kui kõigi liikmesriikide esindajad olid leppele alla kirjutanud.

Tegemist pole aga veel kaugeltki lõplikult vastuvõetud aktiga, sest nüüd vajab see dokument iga üksiku liikmesriigi heakskiitu.

Nii võibki tõdeda, et algamas on rännak veelgi pikemal, käänulisemal ja konarlikumal teel, mis võib kesta aastaid. Mõned valitsused on otsustanud põhiseaduse vastuvõtmise küsimuses korraldada oma riigis rahvahääletuse. Viimane ei pruugi aga mitte kõikjal anda jaatavat tulemust.

Kes oskaks või jõuakski tavakodanikule uues 333 leheküljelises konstitutsioonis sisalduvaid keerulisi paragrahve mõistetavaks teha?

Küsimus ELi olemusest

Rootsi ajalehe Svenska Dagbladet poliitiline analüütik Anders Junnson teeb filosoofilise üldistuse ja leiab, et ELi ajaloos on tüüpiliselt täheldatavad ajutine edasiminek, millele reeglina järgneb peatus ja siis tagasiminek. Ta küsib, mis siis ikkagi Euroopa Liit on — kas omanäoline suveräänsete riikide koopereerunud koondis või hoopis puhtakujuline föderatsioon. Küsimus pole muidugi uus, kuid uus ELi põhiseaduslepe on selle taas teravalt päevakorda tõstnud.

Need riigid, kus hinnatakse kõrgelt iseseisvust ja kus selle saavutamise eest on makstud kõrget hinda, ei taha ELi tõusujoones minevast tsentraliseerimisest midagi kuulda ja nad hülgavad konstitutsiooni. Teised aga, kes näevad tugevat liitu Brüsseli keskse võimuga oma ideaalidele vastavat, on tulihingeliselt konstitutsiooni vastuvõtmist toetanud.

Kriitikud viitavad põhiseadusleppe paragrahvile 1.5., mis annab nende arvates Euroopa kohtule liialt suuri õigusi. Mõned seal vastu võetud otsused on ülimuslikud liikmesriikide seaduste, isegi nende põhiseaduste suhtes.

Senine euroliit kujutas endast peamiselt vabakaubanduspiirkonda, aga nüüd, mil ta on omandanud mõnesuguseid juriidilise isiku tunnusjooni, tekitab see paljudes vastumeelsust.

Varssavi poliitiliste uuringute instituudi teadlane Antoni Kaminski leiab, et Euroopa peab selgelt otsustama, millist teed ta kavatseb edasi minna ning osutab integratsioonile kui suurele väärtusele. Ta arvab, et lõppkokkuvõttes ei oleks isegi konstitutsiooni läbikukkumine eriti suur tragöödia, kuna alaliselt muutuv ja uuenev Euroopa (mitte siis enam vana hea Euroopa!) tuleb toime ka selle kriisiga.


Hääletusmehhanismist

Väikeriigid ( sh. ka Eesti) soovisid, et et topelthäälteenamusega otsuse vastuvõtmiseks oleks kehtestatud 58%-line häälteenamus, mitte aga 55%-line, nagu pakkusid suurriigid. Usuti, et sel moel muutuks väiksemate riikide hääl kuuldavamaks ja kasvaks nende mõju.

See ei läinud aga läbi ja künnis jäi endiselt 55%-le, ehkki lisati, et enamusotsust peab toetama 15 riiki. Samal ajal peavad otsuse poolt olevad riigid esindama vähemalt 65% Euroopa Liidu elanikkonnast.

See on rohkem teoreetilist laadi klausel kahel põhjusel. Ilmselt ei jõuta põhiseadusega ühele poole mitte enne a. 2007, mil ELiga ühinevad tõenäoselt Bulgaaria ja Rumeenia. Sel juhul kuuluks euroliitu juba 27 liikmesriiki, kus 55%-lise künnise saavutamiseks on igal juhul vaja 15 riigi toetust. Teiseks ei tule selliseid hääletusi just eriti sageli ette, sest üldjuhul jõutakse kokkulepeteni läbirääkimistelaua taga.

Ei õnnestunud ka läbi suruda põhimõtet „üks riik, üks volinik”, sest põhiseadus ütleb, et alates 2014. aastast on korraga volinik vaid kahel kolmandikul riikidest. Ülejäänud roteeruvad võrdselt.

Väikeriikide piisava esindatuse tagamiseks Euroopa Parlamendis määrati kõikide riikide minimaalseks esindajate arvuks kuus. Saadikute koguarvu suurendati 736-lt 750-le. Varasemaga võrreldes on otsustus- ja hääletusmehhanism muutunud kahjuks mõnevõrra keerulisemaks, aga see on vist paratamatu.

Ometi jäi Eesti peaminister Juhan Parts uue põhiseadusleppega rahule, öeldes: „Täna saavutati kompromiss, mis väljendab rahvusriikide tahet ja võin kinnitada, et Eesti huvid on kaitstud.“

•••

Osa vaatlejaid on veendunud, et kompromissidest kubisev põhiseaduslik lepe sillutab teed Euroopa föderatiivsusesse, teised aga väidavad, et lepe on esimene samm ELi lagundamisse. Kellel on õigus?

Loodetavasti on õigus hoopis ELi asjade direktoril Gert Antsul, kes arvab, et põhiseaduslike vaidluste lõpp annab Euroopale nüüd võimaluse edasi minna ja keskenduda lepingu täitmisele, sest kui alusraamistik on paigas, saab sellele hakata ehitama ehk teisisõnu tegelema oluliste, kõiki Euroopa kodanikke puudutavate probleemidega.

Gert Antsu leiab, et Euroopa ei saa kunagi valmis. Sama võib öelda ka põhiseadusleppe menetlemise protsessi kohta, sest selle lõplikku valmimist pole lähitulevikus nähagi, umbes nii nagu Tallinna linna valmimistki.

Märkmed: