HINDREK PIIBER
Vabariigi aastapäeva külmal, tuulisel ja lumisel varahommikul oli pidulikule lipuheiskamisele Toompea lossi õuele kogunenud rohkesti rahvast, sealhulgas rõõmustavalt palju noori. Pikad, saledad, ilusad eesti inimesed, paljud neist nähtavasti üliõpilased oma kaasavõetud lippude all, värvimütsid peas.
Muusikat tegema kutsutud Piirivalve orkestri poisid üritasid igal viisil oma pille soojendada – ventiilid kippusid kange külma käes jäätuma.
Keegi vanem mees orkestri kõrval mõtiskles, kuidas ta samal päeval 69 aastat tagasi, seega 1938. aastal noore piirivalvesõdurina idapiiril seisis. Endise Eesti Wabariigi piiril!
Torkas kõrva tema ilus, lausa möödunud aegu meenutava muusikana kõlav eesti keel, kõik kuidagi tasakaalus ja harmooniline, sealjuures ometi veidi vanamoelise sõnavaraga. Just nii kõneldi Eestis enne suurt sõda ja meie tagasihoidliku maailma kokkuvarisemist.
Aga ajad muutusid ja pikkamööda hakati hoopis teistmoodi kõnepruuki harrastama.
Kui nüüd esimeste päikesekiirtega koos meie kaunis kolmevärviline Pika Hermanni torni tõusis, laulis rahvahulk vaimustunult hümni. Ja ime küll, ei kellelgi lauljatest, kes ometi uutmoodi sõnaseadega harjunud, paistnud vastumeelne olevat hümni arhailiseks nimetatud sõnastus. Otse vastupidi, näib, et seda väga loomulikuks ja sobivaks peetakse. Vanaaegne varandus!
Aga sellepärast, et kõik on siin selge ja piltlik: esimeses salmis – pühendumine; teises – tõotus; kolmandas – palve ja lõpuks, eelviimased kaks rida – fanfaarid.
Meie vanamoelise sõnastusega hümn on sobinud ka võitluslauluks. On mälestusi hetkedest, kus Venemaale mobiliseeritud poisid mingite süüdistuste põhjal surma mõisteti ja siis püssitorude ees üksteist toetades hümni laulsid.
Kuid mitte kõik ei taha nõustuda sellise mõtteviisiga. Hiljutistel pöördelistel aegadel, kus uuel tasandil püüti taastada endist elu- ja mõtteviisi, leidus mitmeid just nimelt sellele hümnile vastuseisjaid. Ja põhjenduseks ikka, et sõnastus vana ja meloodiagi mujalt laenatud. See, et hümn meid nii headel kui halbadel päevadel saatis, ei maksvat uute aegade saabudes enam suurt midagi. Ega ka see, et hümn loodi päevil, kus algas tegelik sillaehitamine hõimurahvaste vahel.
Õnneks on ikka ja enamasti, vahel küll ka vaevaliselt, terve mõistus võitnud, nii ka hümni puhul, mis jäi ja loodetavasti ka jääb.
•••
Pikemat aega tegeleb maakohus muinsuskaitsjate ettepanekul õnnetuse uurimisega, mis tabas iidset Vigala kirikut. 17. sajandil ehitatud kiriku teevad ainulaadseks tema puust nikerdatud altarikaunistused ja kantsel; kiriku kellatorn ehitati aga kohalikuks Vigala rahva Vabadussõja monumendiks.
Noor, kuid oma ametisse sügavalt pühendunud õpetaja koos oma koguduse majandusasjade korraldajaga asus entusiastlikult kiriku sisemust uuendama. Moodsate ja kahjuks ka eriti vastupidavate värvidega tehti kiriku üle 300 aasta vanune altar ja kantsel uueks, võõbati üle – puhtaks ja säravaks!
Asjatundjate hinnangul ei ole seda tegu enam võimalik heastada, neid häid värve vanadelt hindamatutelt kullakarvalistelt puitkaunistustelt enam ära ei saa.
Kas ei kostu siit sama vana varanduse ülevõõpamine, mida tänapäevane keeleuuenduslik liikumine toime paneb? Või meie kauni keelepruugi asendamine või täiendamine mõne moodsamaga? Lossiplatsil vaikselt mõtisklenud härrasmehe kõneviisis ja sõnastuses tundus olevat just midagi sellist, mille kadumine või muutmine sarnaneks vanade nikerduste sünteetilise värvainega katmisega.
Üks tubli mees leidis mõni aeg tagasi maa seest tõelise aarde – Vabadussõjas osalenud soomusauto kuulipilduja. Mees, selle asemel, et asjatundjate poole pöörduda, hakkas unikaalset muistist ise uueks tegema, lõi ta läikima, tegi puuduvad osad. Sellega kadus aga ka kogu eesti rahvale kuuluva varanduse ajalooline väärtus. Ja kadus lõplikult.
Keel uueneb ja ka tavaline kõnekeel areneb ja tõenäoliselt ka muutub. 50 aastat kestnud ohtlikud ida suunast tulevad mõjutused on märkamatult asendunud samade, kui mitte veel ohtlikumate mõjutustega. Piltlikult öeldes toimub pidev keeleliste muististe väga tugevate värvidega ülevärvimine. Ja kahjuks see on juba muutumas nähtuseks, millega pikapeale harjutakse nagu paratamatusega. Just nii, nagu harjutakse Vigala kirikus toimunuga, sest parandada või taastada seda ju enam ei saa, nagu ka Toonela-nimelise soomusauto kuulipritsi, mis muutus tavaliseks mõttetuks metallsuveniiriks.
Kahjuks on tekkinud-tekitatud võimalusi, et selliseks suveniiriks saab üsna kerge vaevaga muuta hea tahtmise ja küllaldase ajakuluga ka meie emakeele.
Siiski võime vahetevahel kuulda hädaldamisi eesti keele väära kasutamise kohta, noorsoo hulgas leviva mõttetute amerikanismide kasutamise kohta. Ka on märgata tahetud laialt levivat vigast lauseehitust, kohutavat hääldamist, mitmesugust sobimatut sõnakordust, rohket parasiitsõnade kasutamist.
Paraku, hädaldamiseks see siiani on aga jäänud. Kuid on kuulda ja kindlasti tasub ka loota, et tekkiv uus valitsus väga tõsiselt võtab käsile keelepoliitika, et kaotada kauni emakeele võõraste värvidega ülevõõpamise oht.
Kommentaar: Emakeele ülevärvimisest
Arvamus
TRENDING
