Eesti taasvabanemisest on möödunud 17 aastat, see protsess käivitus aga paar-kolm aastat varem. Selles suuremat osa mänginud tegelased on kas pensionipõlves või sellele lähenemas. Teatepulga võtab varsti üle uus põlvkond, kelle esindajad on juba siin ja seal end juhtkonnas harjutamas, isegi ministriportfelli kandes. Teised on väljaõppel parteide noorteorganisatsioonides. Selle eest hoolitsevad aga tihti endise süsteemi järjepidevuse esindajad, mille kohta olen korduvalt sõna võtnud.
Ka Eestis on seda märgatud. Põhjalikumate analüütikute hulka kuulub Jüri Saar (tema argumentidest Jaak Alliku õigustuskatse puhul, vt EE 11.01.) Viimati analüüsis ta KGB rolli, nentides, et kui organisatsiooni pole siiani demüstifitseeritud ega deidealiseeritud, jätkub pigem tänaseni varasem vaikimine. Koputajad ja KGB-lased on endiselt eksperdid ja valevanduja võib oma minevikku uhkusega esitleda sõnadega „KGB-sse ju lollpäid tööle ei võetud”. Väga tänapäevane on Jaan Isotamme mõne aasta tagune tähelepanek, mille järgi „viimase ülemtshekisti Sillari poole pöördub ajakirjandus igal sobival ja sobimatul juhul, nagu oleks tegemist mingit absoluutset tõde kuulutava oraakliga”. Või toome välja mõnede ajaloolaste KGB arhiivi andmetele tuginevad leiud, mis suhteliselt kriitikavabalt absolutiseerivad neis arhiivides leiduva kui mingi „kõrgema instantsi tõe.” (Sirp 30.05.)
Kehtib nähtavasti veel KGB-le antud vaikimisvanne. On ilmunud mälestusi, milles on juttu KGB heakskiiduga või koguni initsiatiivil sooritatud välismaareisidest. Näiteks räägib Jaan Kross oma mälestuste viimases osas palju reisidest Kanadas, USA-s ja Rootsis, aga mitte nendega seotud tingimustest. Üks vähestest, kes ei karda rääkida KGB tegevusest, on Heino Kiik, aga talle ei antud ka väljasõiduluba.
Püütakse õigustada N. Liidu kuritegusid eestlaste kallal sellega, nagu oleksid sakslased tahtnud veel suuremaid kuritegusid toime panna, kavatsedes eesti rahvast hävitada. Ja nüüd peab eesti rahvas selle „heateo“ eest igavesti tänuvõlglane olema! Tänu sellele said ju sajad tuhanded „heategijad“ Eestisse elama kolida, eelnevalt kõige ebamugavamat elanikkonna osa likvideerides või põgenema sundides.
Kommentaarides leidub kahesuguseid ekslikke arvamusi. Esiteks need, kes sildistavad „natsideks“ iga eesti kultuuri ja riigi kestmise pärast muret tundva mõtteavalduse, lootes sel kombel vaigistada arutelu ja hirmutada inimesi rahvuskultuuri jätkusuutlikkuse teemal mõtlemast. Nad on omariikluse vastased. Teised on rahvuslased, kes peavad rahvust geneetiliselt determineerituks. Eestlased on aga geneetiliselt segatud rahvas nagu kõik teisedki rahvad, rahvusluse aluseks on keel. Pole tarvis kujuteldavat tõupuhast liini, vaid tuleb tegutseda riigirahvana, mis tagab riigi kestmise. Eestil on olnud õnne, eestlased võinuksid olla juba lausvenekeelses riigis.
Kurb on lugeda kommentaare enese ja oma rahva halvustamiseks. Kes ise ennast ei austa, seda ei austa ka teised! On põhjust austada oma rahvast, kes on vaatamata kogu ajaloo vältel kogetud hävingule ja sõdadele siiski alles jäänud rahvana, kellel on oma keel ja kultuur. Millist joont ajavad aga mõned eesti sotsioloogid? Seda, mida ei suutnud teha poolsada aastat nõukogude internatsionalismi, loodetakse ära teha multikultuursuse ülistamisega.
Võrgukommentaarides on häid tähelepanekuid. Mart Niklus nendib, et lähimineviku kommunismiehitajate heroiseerimine võtab postsovetlikus Eestis üha suuremaid tuure. Nagu poleks Eestis olnud mingit vastupanuliikumist punarezhiimile; et iseseisvus ja vabadus oleksid justnagu küpse õunana oksalt laulmise tulemusena sülle langenud. On ka tavaline, et kommenteerides kasutavad oponentide süüdistamiseks sõna „demagoogia“ kõige enam need mõttehiiglased, kes ise tavaliselt oma seisukohti ei argumenteeri.
Magnus Ilmjärve teoste kommenteerijaid lugedes ei saa mööda võrdlusest: samad, kes püüavad hukka mõista endise Eesti Vabariigi poliitikuid, taunivad paljude praeguste tegelaste mineviku meenutamist, mis olevat pahatahtlik vanades asjades tuhnimine. Neid Augeaise talle ei tohigi puhastada, selle haisuga ollakse harjunud? Kollaborandid, kes juba võivad rahulikult magada, saavad aga sellele lisaks au, et nemad päästsid eesti rahva Pätsi autoritaarsest rezhiimist, teostasid ainsa võimaliku orientatsiooni? Rumalad Eesti poliitikud, kes pakkusid ise baase, väärisid sellega oma saatust? See on ju tagantjärele tarkuse selge jama, ohvrite parastamine. Olukord oli meeleheitlik, nad ei teadnud nagu Ilmjärv, mis oli tulemas, mis neid ootab.
Ajaloo kirjutamine on jätkuv protsess, mis aga ei peegelda nii palju ajalugu kui selle kirjutajate hoiakuid. Poliitika näitelavalt lahkujad püüavad saada viimaseid otsustavaid repliike, jäädvustada kangelase aupaistet.
Kommentaar: Enne näitelavalt lahkumist
Arvamus
TRENDING
