Nelja aasta eest avaldasin analüüsi kompartei taktikast Eesti taasvabanemise eel (Rahvuslik Kontakt 2004/2). Selles kirjeldasin, kuidas punase eliidi nupukam osa tegi ettevalmistusi võimu säilitamiseks.

Taktikalise kavaluse vahendiks said ka Eesti Vabariigi sümbolid. 23. juunil 1988 tunnistas ENSV Ülemnõukogu sini-must-valge eesti rahvusvärvideks. 16. novembril võttis sama institutsioon vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Katsuti säilitada võimu järeleandmistega, lüüa vaenlast tema oma relvadega. Rahvuslasteks moondunud parteilastel õnnestus saavutada populaarsust. Seda tugevdas nende varasem tuntus, mis andis neile järgnenud valimistel tugevaid eeliseid, sest tegelikke vabadusvõitlejaid oli ju vahepeal kas likvideeritud, halvustatud või nendest vaikitud. Uus Ülemnõukogu võttis 8. mail 1990 vastu seaduse Eesti sümboolikast, usurpeerides endised sümbolid ja Eesti Vabariigi nime. See oli aga ainult siltide muutmine, sisu jäi nõukogulikuks.

Nendel tegelastel on õnnestunud jätkata endise Eesti Vabariigi mahategemist, seda koguni ajaloo-uurimise sildi all. Puudub veel täielik analüüs kommunistliku rezhiimi kohta, kuigi just see on olukorra taustaks. See pole nähtavasti meeltmööda praegustele võimukandjatele, kellel lasub osalt veel selle pärandi tegelike ja sümboolsete luukerede laviin. Kui keegi meenutab mõnele (praegusele) endisele tegelasele tema varasemat tegevust, taunitakse seda kui vanades asjades sorimist. Isegi küüditamistest, eesti rahva paremiku hävitamisest, polevat sünnis rääkida, sest see ei andvat ühtegi elu tagasi. Kas teeb seda endiste vahepealse süsteemi poolt likvideeritud Eesti riigitegelaste halvustamine, kelle õlgadele samal ajal mõned püüavad ronida?

Samas eksisteerib oht, et õnnestub (nagu varemgi) võltsida ajalugu enda kasuks ning samas suunas mõjutada ka tulevaste põlvkondade vaateid. Seda on lihtsam teha seljataguse kindlustamisele järgnenud müütide loomisel. Nagu näiteks, et tookordsed tippnomenklatuuri tegelased olevat pannud aluse N. Liidu kokkuvarisemisele.

Paistab, et on õnnestunud säilitada ENSV uuendatud versioon – 2.0, millel on küll demokraatia võõpa, aga veel palju endist sisu. Aeg töötab siiski selle kahjuks, toed hakkavad pikapeale kaduma.Tuleb mõelda ajakohastatud versioonile 3.0. Seepärast katsutakse meeleheitlikult moondada ajalugu selleks valeks, mille üle saaks jõuda kokkuleppele.
Märtsis toimus järjekordne Tartu tegelaste austamine. Juba mitmendat korda pandi ette aukodanikuks Mart Niklus, kandidaatide hulgas oli ka Enn Tarto. Nagu varem, ei tulnud nad ka seekord kõne alla. Tartu linnavolikogu tõi asjasse selgust, nimelt Võidu silla ümbernimetamise ettepanekut tagasi lükates: „Samuti leiti, et ka juriidiliselt ei ole volikogul võimalust omaaegse töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee otsuse muutmiseks.“ Sellega kehtib Tartus ENSV versioon 2.0, mille kohaselt pole võimalik anda aukodaniku tiitlit ega muid tunnustusi isikutele, kellele poleks seda andnud ENSV versioon 1.0. Sama printsiipi rakendatakse mujalgi, aga mitte nii selge põhjendusega.

Uue ajaloo versiooni loomise ettevalmistustööd on käimas. On juba algatatud diskussioon lipu ja vapi teemal, teistele ei meeldi vana riigihümn. Vabadussõja võidusamba rajamist tuleb ka mitmetel ettekäänetel nurjata. Ilmub „mälestusi“, milles endise süsteemi teenrid esitlevad end vabadusvõitlejatena. Jüri Estami arvates võib Moskva-KGB-GRU endaga rahul olla. Moskva ongi saavutanud praktiliselt kõik oma sihid. Vahepeal on väga paljud nendest, kellel oleks kasu olnud Balti riikide tõelisest taastamisest, hauda läinud. Ta lisab: „Lööge mind maha avaliku saladuse väljaütlemise eest, aga meil ei toodud Eesti seadusi ega eestiaegset õigusemõistmist kunagi tagasi.“ (Kultuur ja Elu 2006/2.)

Selle kohta ütleb üks kommentaator: „Eesti suurimaks probleemiks on ausa ja läbipaistva analüüsi puudumine lähiajaloo suhtes. Suurem osa tänaseid võimulolijaid seisab jalgupidi kinni vanas ajas ja nende kappides on mitmeid luukeresid. Kuni eksisteerib inimesi, kes on huvitatud lähimineviku faktide mahavaikimisest, ei lahene see probleem. Lahtirääkimata lähiminevik valutab ja pakitseb inimeste hingedes nagu paise, mis ootab avamist ja tühjaks laskmist. Mida varem tõde nähtavale tuleb, seda parem kõigile osapooltele. Ka need, kellel on midagi varjata, saavad avamisest kasu. Varjamine pikendab asjaosaliste ebakindlust ja probleeme. Ega vale ja sogamine lõpmatult kotis ei püsi. Pideva minevikus urgitsemise ja süüdistamise tekitab just lahti rääkimata ja hinnanguta minevik. Tuleks vabaneda taagast ja minna edasi! See ei tohiks jääda ainult vagaks sooviks.“

Märkmed: