Praegusel moraalse relatiivsuse ajastul polegi vast õige rääkida mõõdupuudest, sest selle alusel on sinu tõde minu vale ja sinu õigus on minu ebaõiglus, ning vastupidi. Siiski on veel olemas küllalt inimesi, kes püüavad elada kristlike põhimõtete järgi ja kelle arusaamade kohaselt tõde on tõde ja vale on vale ning õigus on ebaõigluse vastand — ükskõik, kes neid seisukohti esitab või millise nurga alt neid vaadatakse.
Tõde jääb samuti poolikuks, kui kirjeldatakse vaid osa ühest olukorrast või probleemist, jättes välja tõigad, mis on vastuolus esitatud osaga. Kui seda tehakse meelega, et oma väidet või maailmavaadet kaitsta, on see tugevasti taunitav.
Kui võtame omaks arusaama, et demokraatia, kus kodanike inimõigused on kaitstud, on hea, ja diktatuur, kus kodanike inimõigused ei ole kaitstud — kus diktaator ja tema kaaslased võivad suvaliselt oma kodanikke vangistada, piinata ja hukata, on halb —, siis on meil head eeldused meie maailma õigesti mõistmiseks.
Eeltoodu on väga elementaarne, kuid selle vastu eksitakse pidevalt. Paljud inimesed pole üldse huvitatud sellest, mis sünnib väljaspool isikliku elu piire. Paljude teiste mõtlemine piirdub oma riigis või lähedases naabruses sündivaga. Kuigi info maailmast on tänu tehnoloogia arengule muutunud peaaegu kõigile kättesaadavaks, ei teata suurest osast maailmast mitte palju. See kehtib kahjuks ka enamiku meediategelaste kohta.
Kogemused näitavad, et vabas maailmas, s.o. demokraatlikus riigis sündinule ja üleskasvanule on peaaegu võimatu selgeks teha, mis on terror.
Kui N Liidust põgenenud inimesed püüdsid oma uuel asukohamaal selgitada hirmutegusid, mille eest põgeneti, siis küsiti tihti, miks te politseid appi ei kutsunud. Teised ei olnud aga üldse huvitatud sääraste kirjelduste kuulamisest. Ütlesid, et te ei peaks mitte oma vanal kodumaal asetleidnud võitlusi siia tooma ja et teie jutud ei ole mitte usutavad, kuna olete kibestunud oma kodumaa kaotamise tõttu.
On neid, kes ei tee eetilist vahet Saddam Husseini Iraagi ja Ameerika vahel. Saddam Husseini poolt tapetud süütute inimeste arvu hinnatakse umbes 350 tuhandele; tema piinakambrites ja vanglates istunud inimeste hulk ei ole autorile teada. Kui tekib küsimus, kus on Ameerika kodanike massihauad ja Ameerika piinakambrid, siis esimesele küsimusele vastust ei tule, kuid teisele tuuakse vastuseks Guantanamo Bay vangla, kus ainult vangistatud terroriste kinni peetakse. Ilmselt ei osata vahet teha süütute kodanike ja mõrvu sooritanud või neid sooritada kavatsenud terroristide vahel.
Kui terroristide poolt toimepandud hävitustöö eesmärgiks oleks ainult vaenlase sõjalised seadeldised ja sõdurid, siis võiks neid veel sõduritega võrrelda, aga nad tapavad massiliselt süütuid lapsi, naisi ja mehi, olles sellega paljude arvates kõige ebainimlikumad ja jälestusväärsemad olevused. Toetudes moraalsele relatiivsusele otsitakse neile aga Genfi konventsiooni alusel kaitset, mis kehtib ainult sõdurivormis võitlevate sõdurite kohta. Kus on siin sääraste terroristide hukkamõistmine? Pahameeletorm peaks haarama tervet demokraatlikku maailma!
See on ka moraalne relatiivsus, mis lubab enamikul demokraatliku maailma meedial kritiseerida demokraatlikku Ameerikat ja teda võrrelda diktatuuridega, vaikides maha sellistes diktatuuri-riikides nagu Põhja-Korea, Iraan ja mujal toimepandud jämedaid inimõiguste rikkumisi.
Raske on leida paremat näidet selle kohta, kuidas moraalne relatiivsus kristliku tõe vastu eksib.
Kommentaar: Erinevad mõõdupuud (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Arvamus
TRENDING
