USA otsusele rünnata Iraaki järgnesid üle maailma suured protestilained. Meeleavaldajate põhiliseks sõnumiks oli, et rünnaku puhul tõuseb terve islamimaailm USA vastu, ehk nagu seda vasakpoolne ajakirjandus väljendas — „Islami tänav tõuseb“. See pidi avalduma miljonilistes Ameerika-vastastes meeleavaldustes islamiriikides. Midagi taolist ei juhtunud. Kui nüüd vasakpoolse meedia oma analoogiat kasutada, siis võiks ju väita, et see meedia valetas, nii nagu president Bushi sama meedia poolt valetamises süüdistati, kui selgus, et massihävitusrelvi Iraagis pole leitud, sest president Bush toetus vigasele informatsioonile.
Vasakpoolne meedia pole iseenda vastu valetamise süüdistust tõstnud.
Ülaltoodust võib jääda mulje, et islamimaailm koosneb võrdlemisi monoliitsest rahvast. Teatakse, et on olemas shiiidid ja sunniidid ja et Saudi Araabias praktiseeritakse wahabi nimetuse all äärmuslikku Koraani tõlgendust. Pilt on aga palju keerulisem. Autorid Avishai Margaliti ja Ian Buruma on püüdnud seda seletada.
Esiteks on islamimaailmagi puudutanud sellised Läänest levinud poliitilised teooriad nagu kommunism ja fashism. Kambodzha massimõrvar Pol Pot tutvus Pariisis raadiotehnikat õppides revolutsioonilise marksismiga, mida ta kavatses kokku viia khmeri natsionalismiga, et siis sellekaudu uut ühiskonda luua.
Iraani revolutsiooni-ideoloog Ali Shariati tõlkis innukalt kommunistlikke revolutsionääre Franz Fanoni ja Che Guevarat. Tema vaated „islamile kui praktilisele sotsialismile“ olid segu ilmalikust ja religioossest. Usk muutus relvastatud võitluse vahendiks. Martüürium (punane surm) kuulutati olemise kõrgeimaks vormiks ja eesmärgiks iseeneses.
Süüria ja Iraagi Baath'i parteid on süntees, mis moodustus 1930.-1940. aastail fashismist ja romantilisest nostalgiast orgaanilise araabia kogukondluse järele. Tänaseks on see arenenud totalitaarseks sotsialismiks, millele toetudes on nii Süürias kui Iraagis tapetud sadu tuhandeid araablasi, peamiselt shiiide.
Araabia aktivistide põhivaenlane oli Euroopa kolonialism. Ka selle vastu võideldi läänes idanenud ideedega. Sati al-Husri on sekulaarne (ateistlik) mõtleja, kes lootis liita tervet araabiamaailma üheks suureks kogukonnaks, mille aluseks olid rohkem veresidemed, ühine ajalugu ja keel kui islami usk. Eesmärgiks oli ületada lääne abstraktne mõtlemine ja vabastada araabia rahvad feodalismist, kolonialismist, imperialismist ja sionismist. Koos totalitaarse sotsialismiga moodustabki see tänase baathismi ametliku ideoloogia.
Kuidas kaitsta läänes valitsevat demokraatiat selle mõtteviisi vastu? Demokraatia on siiski juba hapralt juurdunud Filipiinidel ja Indoneesias, kus valitsevaks usundiks on islam. Tegelikult võideldakse vihaseimad võitlused islamimaade sees, peamiselt demokraatia ja teokraatia pooldajate vahel. Islamiäärmuslasi peaksid ohjeldama mõõdukad moslemid ise. Vahelesegamine Lääne poolt teeb asja ainult hullemaks, sest see annab põhjuse mõõdukaid araablasi tembeldada reeturiteks ja lääne sabarakkudeks. Mõõdukad moslemid Indoneesias ja Pakistanis on samal määral fanaatikute rünnakute objektiks kui kui nende maade avalikult läänemeelsed kodanikud.
Kahtlemata on Lääs kolonialismiga araablastele kurja teinud, aga see ei õigusta nende metsikuste pealtvaatamist endistes asumaades. Idamaiste diktaatorite tapatalguid ei saa õigustada Ameerika imperialismi, globaalse kapitalismi või Iisraeli ekspansionismiga. Samuti ei saa väita, et usk on kõiges süüdi. Mõned kõige vihasemad läänevastased on ilmalikud või vähemalt teesklevad seda. Ilmalikud rezhiimid Egiptuses, Süürias ja Saddam Husseini aegses Iraagis hoidsid oma hõlma all islamivõitlejaid.
Lääne põlgamine ei ole iseenesest ohtlik. Ta muutub kardetavaks, kui poliitiline võim rakendab selle oma vankri ette. See, et diktatuurid kasutavad oma ideoloogias usku, ei tähenda seda, et usu autoriteeti peaks õõnestama. Kuna usk pakub asjaosalistele vaimseid sihte, võib sellest saada mehhanism võitluses poliitilise vabaduse eest. Moslemiparteid tegutsevad juba nii Indoneesias kui Türgis. Selline on kokkuvõtlikult autorite arusaam.
Ei tohiks kahtlust olla, et pikas perspektiivis on demokraatia levik islamimaadele kõige paremaks garantiiks võiduks terroristide üle. Kahjuks on see pikaajaline protsess. Iraagi demokratiseerimine kiirustab seda protsessi.
Kommentaar: Erinevused islamimaailmas
Arvamus
TRENDING
