(Algus Eesti Elus #21, 29.05.09)

Tallinna linnavalitsuse poolt välja antud Rahvarinde kogumiku koostamisprintsiipi iseloomustab Allik Edgar Savisaare ülistamisena. Tema tookordseid kõnesid on huvitav taas lugeda, aga küsimus pole mitte nende vaieldamatus iseväärtuses, vaid üllatuses, et Rahvarinde ajaloost midagi neile lisada nagu polekski. Teose 26-l rahvarindelasi kujutavast fotol seisab 17-l liider ise.

Raamatu kõige huvitavam ja mõtlemapanevam osa on Savisaare kommentaarium oma 1988. a. tegemistele. Paraku nähtub sellest (nagu ka mälestusteraamatust „Peaminister“), et ta kas ei soovi või lihtsalt ei suuda oma tegevust ajadistantsilt mõtestada. Ta deklareerib keeldumist vähimaistki ümberhinnanguist. Allik juhib seejuures tähelepanu paljudele, kes lahkusid tema juurest, nii et olemegi olukorras, kus Eesti kõigi aegade massilisema rahvaliikumise tähtpäevateos kujutab endast one-man-show’d. Alliku arvates on absurdne Savisaare demoniseerimine ning sigadus on pookida talle külge Eesti Venemaale mahamüümise soov ja tegevus, kuid jääb faktiks, et Ansipi valitsus püsib täna küll veel vaid seetõttu, et Savisaar pole suuteline oma tegevust kriitiliselt hindama. Ajastut tundvale ning ridade vahelt lugevale inimesele räägivad Savisaare kommentaarid 1988. a. sündmustele juba sel ajalgi selgelt ilmnenud prioriteetsest soovist isiklikule võimumonopolile. On iseloomulik, kuidas kohe pärast suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist ülemnõukogus hakkas Savisaar just tollastes kompartei reformimeelseis juhtides nägema oma peavaenlasi ning juba 1988. a. jõulude eel korraldas „komparteiga sidemete lõpetamise koosoleku“. Tol hetkel, kui Väljase, Rüütli ja Toome autoriteet oli tipus, polnud sellisel käitumisel muud põhjust kui isiklik rivaliteedihirm.

Kõigi Savisaare edaspidiste strateegiliste vigade saatuslikuks algveaks sai järsk äraütlemine Mikk Titma ettepanekust, et 1989. a. märtsis toimuvaile NSVL rahvasaadikute kongressi valimistele esitaksid demokraatlikud organisatsioonid ühisnimekirja koos kommunistidega. Nagu Savisaar nüüd kirjutab, oli see taotlus „Rahvarinde juhtidele kui punane rätik härjale“. Ta otsustas minna eestimeelsete jõudude lõhestamise teed.

Siin räägib aga üks viimastest parteitruudest kommunistidest, kes heitis oma parteikaaslastele ette nende loobumist parteipiletist. Loomulikult ei saa ta kiita heaks Savisaare taktikat, mida ta üsna hästi iseloomustab. Ta on ka kriitiline Rein Ruutsoo suhtes, nimetab seda kulunud jampsi levitamiseks. Tema kronoloogia kohta ütleb Allik, et tuleb tõdeda, et muidu nii analüüsivõimeline ajaloolane kaotab kohati mõõdutunde ja objektiivsuse just ERSPst ja Eesti Komiteest kõneldes. Vihjed KGB-poolsele ERSP toetamisele vajaksid tõestust, nagu läheb üle piiri ka ERSP süüdistamine bolshevistlikus taktikas. Peale selle juhib Allik tähelepanu mitmele jämedale faktiveale.

Kuna mõlemas teoses on ära toodud palju tol ajal kõneldut ja kirjutatut, jääb neid raamatuid järjepanu lugedes kohati üsna rusuv mulje Eesti taasiseseisvumisest kui kahe vaenutseva poole, ERSP ja Rahvarinde, taplusest, kus „rivaali“ süüdistati nii reeturlikkuses kui provokatsioonilisuses, nii äraostetavuses kui müüdavuses. Tekib soov lugeda uue põlvkonna ajaloolaste objektiivset käsitlust, kus neist siltidest ja süüdistustest on lõplikult loobutud.

Tekib ka tahtmine kutsuda üles vaenukirvest maha matma ning püüda nüüd ka minevikutegudes teineteist näha ikkagi ausameelse kaasteelisena. Ajalugu jättis siiski mõnevõrra lahtiseks küsimuse, kumba poole situatsioonihinnang oli õigem. De jure võib öelda, et ERSP ideed võitsid, kuid de facto tunnistab ju ka Jüri Valge, et „ keegi ei teadnud ju kindlalt, et Nõukogude impeerium kokku variseb. Võimalikud olid ka kõiksugused vahevariandid ja isegi stalinismi restauratsioon, ning nendeks puhkudeks oleksid erinevad poliitilised valikuvõimalused ainult kasuks tulnud.“

Allik sooviks lugeda toimunut kaugemalt ja kõrgemalt vaatekohalt analüüsivat uurimust, kus vastataks ka küsimusele, kas ilma ERSP ja Rahvarinde tegevuseta oleks Eesti samuti vabaks saanud. Lõppes totalitaarne kommunistlik rezhiim ju ka nendes riikides, kes ise selle vääramiseks suurt midagi ei teinudki. Seepärast panevad teda eriti nukralt muigama need mõlema koguteose leheküljed, kus lisaks teineteisele nähakse oma kurjemat vaenlast konkreetselt Gorbatshovis, tänu kelle isiklikule julgusele ja ausameelsele demokratismile (erinevalt näiteks Jeltsini konjunktuursusest) nii ERSP kui Rahvarinne Eestimaal üldse sündida ja tegutseda saidki.

Tollele ajale tagasi vaadates tundub küll täna, et just ERSP loodi pigem puhtast missioonitundest, Savisaar juhtis aga Rahvarinnet juba algusest peale kindla sooviga võtta võim. Seega valis kumbki organisatsioon oma jätkusuutlikkusele paradoksaalselt vastukäiva vormi ja pidigi hääbuma.

Kuigi vana arm ei roosteta, käsitleb Allik vanu probleeme üsna asjalikult – oli ju temagi osaline.

Märkmed: