19. juuni ajalehes Sirp ilmus Jürgen Rooste lugemist ja süvenemist vääriv artikkel „Eestikeelne, haritud diasporaa – turvalise tuleviku võti“, milles ta analüüsib põhjalikult väljaspool Eestit elavate eestlaste probleeme ja pürgimusi.
Ikka eesti keelest
Rooste alustab tõdemusega, et diasporaale tunduvad kultuur, keel ja identiteet alati tähtsatena, kuid ta meenutab samas, et ka see, mis „räpase nõukogude kardina taga toimus ja pakitses, too omakeelne ja –meelne“, oli samuti eesti kultuur. Jah, eesti keel ja kultuur arenesid ja pulbitsesid ka nendes äärmuslikes tingimustes, võib-olla just nende kiuste.
Keel pole mingi tardunud ega surnud nähtus, vaid täieneb-areneb pidevalt. Selle kohta vaid üks groteskne näide. Kui enne 13. sajandit öeldi: „Kõrdan oli ühdellä vanhalla auvoisalla meehellä ülin kurja nainõn, ken soimasi, kirosi tervehen pitkän päivan varhaisesta hoomikkosta hiljaisennik õhtagonnik niinkä peksi vaivaista meestänsäq“, siis 21. sajandil kõlab see lause: „Kord oli ühel vanal ausal mehel väga kuri naine, kes sõimas ja kirus terve pika päeva, varasest hommikust hilise õhtuni ning peksis oma vaest meest.“ Mida tähendab aga esimene teadaolev eestikeelne kirjapandud sõna Taraconda? Sellega tähistati Eestit (Taara + kond), mõnedel andmetel ka Saaremaad. Sõna oli tuletatud muinaseestlaste jumalast Taarast, kellesse uskujaid nimetati taarakondlasteks.
Rooste on leplik. Ta leiab, et ka võõrkeelsete süntaktiliste jt konstruktsioonide ülevõtmine on aktsepteeritav, kui need ei häiri mõistmist või koguni lihtsustavad keelest arusaamist. Ta põhjendab oma seisukohta järgmiselt: „Eesti keel on igal võimalikul maal ju vaid saareke ja sotsialiseerumine, majanduslikule järjele jõudmine, inimväärikuse taastamine enda silmis, olgu siis vabatahtliku või sunnitud pagulasena, toimub enamasti võõras keeleruumis.“
Artiklis on puudutatud ka Brüsseli ning Luxembourg’i keeltepaabelis ja multikultuuripühamus viibivate eestlaste probleeme. Ajal, mil isad-emad töötavad, püüavad lapsed sealsetes koolides oma identiteeti säilitada ja edendada. Autor leiab, et see on igati tervitatav, sest kui igaüks lisab oma tillukese panuse süsteemi kui terviku käimashoidmisse, tuleb see kokkuvõttes kõigile kasuks. Nii rikastavad siis eestlased Euroopa kultuurimosaiiki.
Eesti lapsed võõral maal
Viimastel aastatel kodumaalt lahkunud eestlased on teinud seda peamiselt majanduslikel ja sotsiaalsetel kaalutlustel. Nende seas on tunnustatud professionaale, kes tahavad mõnes välisriigis oma võimed proovile panna, aga ka noori õnneotsijaid. Ehkki enamus neist kavatseb Eestisse mõne aja pärast naasta, pole see alati nii lihtne. Eriti siis, kui perekonnas on lapsed. Rooste küsib, kas välismaises haridussüsteemis edasi liikunud lastesse, kes on juba ühiskonnas oma koha leidnud ja assimileerunud, tuleks suhtuda kui kunagisse väliseesti diasporaasse. Ta nimetab neid „salvestuskettaks“, kust kunagi saame ehk alla laadida oma katkenud kultuuri juurte koopia. Või tuleks siin hoopiski näha ressurssi, tuleviku Eesti ülesehitamise potentsiaalset materjali?
Kahtlemata on mõttekas teises kultuuriruumis ja teistsuguse kvaliteediga kõrghariduse omandanud „oma inimesi“ kodumaale tagasi meelitada. Samas tuleb aga võõrsil rännanute kojutoomiseks luua ka vastavad tingimused – et neil oleks koht, kuhu tulla. Rooste toonitab, et väliskogukonnale tuleb näidata, et neist hoolitakse ja et kodurahvale on tähtis kõik, mida eestlased väljaspool Eestit teevad. Selleks, et töö ja muude tähtsate ettevõtmiste kõrval ei kärbuks ega hääbuks välismaal elavate eestlaste emakeel, kutsub Rooste kasutama iga materiaalset vahendit, eriti aga toetama väliseesti koole, mis oleks ju teadlik tulevikuinvesteering.
Mitte ainult Soomes
Eesti kogukond Soomes on suur – üle 30.000 inimese. Nagu omaaegsed sõjapagulased, on nemadki asutanud oma seltse (isegi Lapimaal!) ja korraldavad eesti üritusi, et säilitada naaberriigis eesti keelt ja kultuuri. Muidugi on see märksa hõlpsam kui omal ajal näiteks Kanadas või Austraalias. Lisaks keelelisele ja kultuurilisele lähedusele on igal ajal võimalik üle lahe Eestisse sõita oma „rahvuslikke akusid“ laadima või nostalgiat rahuldama.
Rooste peab väga tähtsaks, et eesti kogukond ja eesti keel oleksid Soomes elujõulised, eriti tuleviku seisukohast: „Tuleviku, mille tingimuseks on kahe lähedase rahva väga tugev ühtne kultuuriline, majanduslik, ehk ka sõjaline liit. Ning selle aluseks on intelligentse, haritud, oma ja võõrast keelt ja kultuurikoodi valdava diasporaa kohalviibimine mõlemal lahekaldal. Seda tuleb käsitleda sama olulise küsimusena kui energiajulgeolekut või osalemist NATO operatsioonides.“
See on muidugi tõsi, aga samasugust tähelepanu väärib ju ka ülejäänud väliseesti diasporaa, kes on pikkade aastakümnete jooksul andnud oma tähelepanuväärse panuse kodumaa heaks. Nad ise ja nende järeltulijad teevad seda tänagi nii hästi, kuidas suudavad ja oskavad. Nendegi südamesooviks on eestluse säilitamine võõras keskkonnas. Nad ootavad, et nende pürgimusi märgataks ja hinnataks kodumaal ja neilgi oleks seal koht, kuhu minna.
Kommentaar: Et neil oleks, kuhu tulla…
Arvamus
TRENDING
