Suure hooga on käimas valmistumine euro tulekuks. Õhus on muutuse, ennekõike paremaks muutumise hõngu ja ootust. Nagu ikka on skeptiliste eestlaste seast välja sulanud need, kes otsivad euro halbu külgi ning räägivad rahvusliku kapitalismi lõpust. Arukas on aga see, kes imet ei looda, kuid usub paremusse. On hea meeles pidada kahte suurt eelist, mis on eurol võrreldes meie praeguse, rahvuslikus rüüs rahaga.
Ühildumine Euroopaga jätkub
Esiteks: Eesti majanduse ühildumine Euroopaga saab euroalas jätkuda.
Mõne aasta eest olid tavapärased jutud Eesti majanduse kiirest kasvust ja keskmise sissetuleku lähenemisest Euroopa keskmisele. Täna teavad vast kõik, et pelgalt laenamise abil viie rikkaima hulka ei saa ja tuleb ka tööd teha.
Majanduseksperdid räägivad sellest, kuidas viimaste aastate palgakasv ületas tootlikkuse kasvu, mistõttu on Eesti konkurentsivõime parandamine hädavajalik. Ehk lihtsalt öeldes: meie palgatase oli vahepeal kõrgem kui me võrreldes teiste turgude ja palgasaajatega väärt olime.
Antud väites on suur osa tõtt, aga mitte ainult. Tootlikkus on suhteline – pole mingit kahtlust, et Eesti teenindaja on enam-vähem sama tootlik kui Soome oma. Vahe on selles, et Soome teenindaja pakub teenust ettevõtjale, kes suudab toota ja müüa sadu kordi kallemaid asju kui Eesti ettevõtja.
Tootlikkuse kasv on seega majanduse üldise konkurentsvõime küsimus. Meie konkurentsivõime ei peitu mitte madalas palgas või madalates maksudes, vaid oskustes teha midagi, mille järele on globaalset nõudlust. See võib olla ka allhange, kui ta on osa kõrge väärtusega tooteahelast. Taolist allhanget ei tasu põlata.
Konkurentsivõime eelduseks on baasoskused, mida annab haridussüsteem. Ma olen täiesti kindel, et Eestis antav haridus on rahvusvahelises võrdluses täiesti korralik. Kui arvestada meie teadmisi, oskusi ning tööharjumusi, on Eestis tootlikkuse tõstmiseks ruumi küll. Visalt tuleb otsida vaid oma kohta turul.
Aga see kõik on väga keeruline, kui puudub algkapital. Eesti õhuke kapitalism ei suuda kogu kasvu veel ise toita, igal juhul on vaja väljast lisa. Nutta rahvusliku kapitali kadu on mõttetu ja rumal – rahvuslik kapital kosub tegelikult selle peal, et meie pangad on suutelised tooma siia rahvusvaheliste rahaturgude pakutavat.
Pakkumine sõltub aga kindlustundest. Mõelge ise: mõni Lääne-Euroopa pensionifond peab tegema otsuse, kas suunata oma raha kasvuturule, kus hariduse ja oskuste ning tööjõukulude vahe tõotab kasumit, nagu see on täna Eestis. Tal on aga valida kahe turu vahel: ühes rakendatakse oma valuutat koos sellega kaasnevate poliitiliste ja muude riskidega. Teise majandus on aga ankurdatud euro kaudu Frankfurti. Uskuge mind, valik tehakse teise kasuks.
Liialduste vältimine
Euro tähendab ka hurra-majanduse vaibumist Eestis. Enam ei saa ratsa rikkaks pangast raha ammutades. Ma juba mainisin, et eraisikute laenukoormus pole veel jõukus.
Vaadates seda, kui väike on Eestis praegu halbade laenude osakaal, tuleb tunnustada, et eestlane tuleb kas või hambad ristis oma võlaga ise toime. Mis ei tähenda, et õigusruumi parandades ei võiks seda koormat kergendada.
Laenupakkumise liialdustest hoiab euro meid järgmise kasvutsükli jooksul kindlasti eemal. Selleks on kaks põhjust. Esimene on globaalne: enam ei tule ilmselt kunagi sellist laenupakkumist, nagu me äsja üleilmselt kogesime. Selle nimel töötavad täna kõik kõrged kogud ja asutused, kel selleks jaksu ja voli on.
Teine on aga otseselt euroga seotud: meie majandus hakkab töötama samas rütmis Põhjamaade ja Euroopaga. Meie kiire tõusu aastatel toimus see kasv kroonimajanduses, kuid eurosisendi ajel. Laenupakkumise täiendavaks motivaatoriks oli see vahe, mille võrra meie kasv kiirem oli, ning täiendav riskimarginaal väikese valuutaga majandamisest, mille arvelt oli omakorda võimalik teenida.
Kasvutempo tekitas aga ilmselgelt liialdatud kasvu-ootusi, seda ka kodumajapidamiste tasemel. Bensiiniga tuld kustutavad valitsused, kes reservide kogumise asemel vehkisid viie aasta jooksul enne krahhi hoopis kulutavaid lisa-eelarveid teha, ainult süvendasid probleemi.
Nüüd tasub võtta teine hoiak: pingutada tuleb ikka, aga kasv kujuneb mõõdukaks. Ime lubajaid ei tasu enam uskuda ei majanduses ega poliitikas. Keskenduda tuleb sellele, mida igaüks meist kõige paremini oskab.
Euro oludes kujuneb tasakaal märksa suuremaks, sest siis pole enam rahaturgudel täiendavaid riske. Kodanikel on mõistlik tõlkida üldised kasvueeldused ka pere majandamise eeldusteks ning arvestada paariprotsendine inflatsiooni ja heal juhul mõne aasta pärast saabuva sissetulekute 4-5%-lise kasvuga. Varem või hiljem hakkab vääramatult kahanema ka tööpuudus.
Pole ju nii paha!