Praegu seisab Eesti kahe tähtsa ühinemise lävel. Sel nädalal on meie pilgud suunatud eeskätt Prahasse, kus otsustatakse NATO edasise laienemise küsimus. Ent allpool tuleb juttu hoopis Euroopa Liidu (EL) ajaloolisest, kõige ulatuslikumast paisumisest, mida vaatleme peamiselt Eesti seisukohast.

Euroreferendumist

Iga Eesti kodanik saab öelda oma arvamuse ELiga ühinemise kohta rahvaküsitlusel ehk referendumil. Möödunud nädalal avalikustatud uuring — kandidaatriikide liidumeelsust hindav „eurobaromeeter“ — näitab, et Eesti on kandidaatmaadest kõige pessimistlikum; ELi toetajate osakaal ulatub seal vaevalt 48%-ni (vajalik 50%).

Nüüd loodetakse abi saada Leedult, kus ELi toetusprotsent on viimastel andmetel 55. Kui Leedus korraldataks euroreferendum varem kui Eestis ja tulemuseks oleks jah-vastus, võiks see kujuneda tähtsaks psühholoogiliseks hoovaks ja emotsionaalseks mõjutusvahendiks ning viia samasuguse tulemuseni ka Lätis (kus on praegu toetajaid 51%) ja Eestis. Kas kolm Balti riiki peaksid siis oma euroreferendumi ajad kooskõlastama? Läti end. peaminister Indulis Berzhins tegi kunagi ettepaneku korraldada referendum kõigis kolmes riigis ühel päeval — 23. augustil, kurikuulsa Molotov-Ribbentropi pakti aastapäeval. See idee oleks küll vesi skeptikute veskile, sest algas ju just sealt baltlaste kannatuste rada ühes teises liidus.

Vaevalt muudaks ka leedulaste jah-vastus Eesti euroskeptikute arvamust, sest paraku on nende hääl endiselt kõlav ja kõigile kuuldav, milleks põhjust on muidugi küllaga.

GOST ja euroeeskirjad

Okupatsiooniajal Eestis elanud mäletavad veel hästi Moskva poolt kehtestatd kaupade ja teenuste riiklike standardite (GOST) nõudeid, mis oma absurdsuse poolest sobinuksid hästi mõne naljaraamatu lehekülgedele. Euroliidu ranged hügieeni- ja keskkonnanõuded ning ülepakutud tähelepanu rahvusvähemustele on mõnel juhul sundinud Eestit isegi rutakalt seadusi muutma. Lugedes nüüd, et räimi peab ELi eeskirjade kohaselt olema kilos 44 ja mitte 55, nagu see Eestis on tavaliselt olnud, ja et jahimeestelt võetakse rõõm küttida ilveseid ja karusid, ei pruugigi imestada euroskeptikute ridade täienemise üle.

Kartused ja ootused

Teise suure liidu rüppe heitmine (ehkki vabatahtlikult) tekitab eestlastes hirmu juba ajaloolistel põhjustel.

Septembrikuise küsitluse põhjal kardab pool kandidaatriikide elanikest liitumise korral suuremate riikide domineerimist ja seda, et neid hakatakse kohtlema vaeste sugulastena. Sellest veelgi enam kardetakse aga hindade tõusu.

Arvamused on tihtipeale ka vastakad. Nii peaks Eesti põllumajandusministeeriumi nõuniku Ants Laansalu arvates Eesti põllumajandus kogunisti hääbuma, kui euroliitu ei astuta; majandusdoktor Uno Silberg on aga risti vastupidisel seisukohal — tema arvates häviks Eesti põllumajandus just ELi tiiva all. Kellel on õigus? Mõlema autoriteetse asjatundja arvamused näivad olevat hästi põhjendatud.

Päikeselisema poole pealt tõotab aga ühinemine euroliiduga Eestile pääsemist suuremale turule ning euroliidust saadavad toetussummad peaksid ergutama riigi arengut. ELi 400 mitmesugusest erinevast fondist ja programmist on juba praegu kandidaatriikidele avatud 95. Kahjuks ei oska kandidaadid alati neid võimalusi kasutada.

Kandidaatriikide elanikud loodavad ka, et liitumisega kaasnevad avaramad reisimis- ja haridusvõimalused.

Takistused euroteel

ELi eesistujamaa Taani peaminister Anders Fogh Rasmussen hoiatas eelmisel kolmapäeval, et kuigi laienemisotsust langetava tippkohtumiseni on jäänud kõigest kuu, on veel palju lahendamata probleeme, ehk nagu peaminister lausus, tuleb „kandidaatriikidega katki hammustada veel mõned õige kõvad pähklid“.

Vaidlused käivad põllumajandustoetuste, Kaliningradi viisaprobleemide ja laienemise rahastamise üle. Probleeme tekitab ka Küprose saare staatus ja saatus, mis on aastakümneid olnud tüliõunaks kreeklaste ja türklaste vahel.

Keelte paabel

Kui euroliidu ittalaienemine 2004.a. aset leiab, tõuseb ametlike keelte arv Vanal mandril 11-lt 20 le. Juba muretsetaksegi sellega kaasnevate tõlkekulude tohutu suurenemise ja administratiivsete protsesside komplitseerituse üle. Sealjuures räägib näiteks malta keelt alla 400.000 inimese. Aga maltalased soovivad endale samasuguseid õigusi nagu sakslased või inglased. Sama soovitakse ka Baltimaades, kus on ju kaua talutud võõrvõimu ja ohtu oma keelele kui rahvusliku sõltumatuse ühele olulisemale sümbolile.

Möödunud nädalal oli selle kohta mõndagi lugeda BBC ja Bruessel Post'i internetiportaalidest. Selgus, et ELi institutsioonide eelarvest kulub sadasid miljoneid eurosid 1800 uue tõlgi palkamiseks. Viimasel ajal on aga Brüsselist juba kuulda ähvardavaid hääli ka ühe keele kehtestamise kohta (näit. inglise keel), mis hoiaks ju kokku suurel hulgal ELi raha.

•

Hiljuti noomis üks internetikommenteerija mind soosiva suhtumise eest ELiga ühinemisse. Ma tean suurepäraselt, mida tähendab hiigelliidus elamine, pealegi võõrvõimu surve all. Kuid Eestil jääb praeguses olukorras tänu oma väiksusele ja geograafilisele asendile üle valida halva ja vähem halva vahel.

Rahulikuks ja kaineks aruteluks on aega olnud piisavalt. Ajapikku on viidud end kurssi sellega, milliseid uksi EL avab ja milliseid ta sulgeb.
Eestlased saavad rahvahääletusel selle kohta oma arvamuse öelda.

Hiljuti Eestis viibinud Suurbritannia euroministri Denis MacShane' sõnul on Eesti ühinemiseks ELiga valmis. Ta rääkis ühisest Euroopa kodust, mis võimaldab Eestile paremat tulevikku. Paljud on ehk unustanud, et EL moodustati eelmise sajandi keskel sõdade vältimise eesmärgil. Ja sellisena on ta oma eesmärgi ka täitnud — uut ilmasõda on siiani õnnestunud vältida. See võikski ehk olla peamine argument euroliiduga ühinemise kasuks.

Märkmed: