Kui ajalehes Vaba Eestlane ilmus minu sulest seeria kommentaare Euroopa Liidu (EL) kohta aastatel 1998–2000, oli Eestis sel teemal üldiselt vähe juttu. Tänavu, oma hiljutisel käigul sinna, leidsin hoopis teise olukorra. Peaaegu igas lehes oli midagi ELi kohta lugeda ja inimeste huvi teema vastu oli lausa üllatavalt suur. Põhjus muidugi eelseisev referendum ELiga liitumise üle, kus rahval tähtis otsus langetada. Kuna olen liidu üle paljude inimestega rääkinud ja väga mitmekesiseid muljeid kogunud, otsustasin, et tuleb veel mõned artiklid kirjutada nende muljete ja nii loodud arvamuste jagamiseks Eesti Elu lugejatega.
Teame, et Leedust Maltani on rida referendumeid läbi viidud ja kõik on lõppenud „jah“-poole võiduga. Muidugi, kõik valitsused on just seda soovinud ja oma propagandas ka vastavalt eriti „jah“-poole argumente rõhutanud. Eesti uus valitsus on teatanud, et erinevalt teistest on nende siht rahvast üles kutsuda suurearvuliselt hääletamisest osa võtma, ja anda igakülgset informatsiooni võimalikult erapooletult nii, et iga valija saaks ise oma otsuse teha.
Lisaks uudiste jälgimisele nii ajakirjanduses kui TV-s ja veidi ka raadios ning sõprade/tuttavatega rääkimisele külastasin ka ELi teabekeskust ja sain sealt umbes 10 cm paksuse paki igasugust mitmeti huvitavat materjali.
Enne teema värskete osade juurde jõudmist tuletame aga meelde, kuhu olin välja jõudnud eelmiste kirjutiste lõppkokkuvõttes, nagu see ilmus V.E.-s #32, 27. aprillil 2000.
Kuigi vahepeal on mõndagi olulist juhtunud, on 3–4 aastat tagasi kirjutatud loos palju, mis tänapäeval täpselt sama relevantne. Niisiis, veidi lühendatult:
„Ahvenamaa saarestik on omale Soome toetusel saavutanud eriseisundi Euroopa Liidus. Selleks, et kaitsta oma rahvusgruppi ja selle keelt ja kultuuri, on saarestiku rahval õigus ise otsustada, kes võib ja kes ei või sinna elama asuda. Samuti, kes võib Ahvenamaal osta maad või kinnisvara ja kes mitte.
Ahvenamaal on nii maa omamine kui kinnisvarade administreerimine piiratud, selleks, et garanteerida maa jäämist ahvenamaalaste kätesse.
Ka Eestile ja eestlastele on oma kultuuri säilitamine ja kaitsmine tähtis ja selge on, et ilma eesti keeleta ei ole see võimalik. Vastavalt vajab ka Eesti samu eritingimusi, s.t. kontrolli nii immigratsiooni kui maamüügi üle.
Kui me Ahvenamaa eritingimusi ei saavuta, on meie põllumaa ja ilusate randade sattumine rikkamate võõraste kätesse suurel määral paratamatu.
Mida siis veel kui liitume?
Lühidalt:
• Majandusliku abi lootused täituvad ainult osaliselt; uued piirangud on ELis rakendamisel ja „abi“ läheb tõenäoliselt suurel määral kasvava bürokraatia finantseerimiseks.
• Majanduslik stabiilsus paraneb, kuid üpris kõrge hinna eest; põllumajandus on jätkuvas hädaohus ja kujundatakse ümber.
• Globaalse finantseliidi majanduslik võim laieneb; lõviosa majanduslikust edukusest läheb uute omanike taskutesse.
• Seadusandlus ja haldussüsteem paranevad ja korruptsioon väheneb; ka EL pole viimasest kahjuks vaba.
• Kaitseküsimus teatud määral leevendub, eriti kui EL ja NATO leiavad mingil määral ühise keele Euroopa lokaalkaitse korraldamiseks.
• Kui EList saab Euroopa riikide liidu asemel Euroopa liitriik, ühtse seadusandluse, välis- ja kaitsepoliitikaga, siis kaob Eesti iseseisvus; kaitseolukord aga paraneb, sest liitriik kaitseb oma piire, ja Eestit nende siseselt.
• Range kuulekuse nõue hakkab kehtima nn. „uue realiteedi“ rakendamisega igas liikmesriigis, nagu äsja deklareeritud Euroopa komisjoni esimehe poolt.
• Üksikisiku edu võimalused paranevad, sest teed on lahti ka teistesse liidumaadesse.
• Eesti keel ja rahvustervik on hädaohus. Ilma eritingimusteta Eesti rahvusriik kaob.
Kõigest seni kuuldust jääb kahjuks mulje, et Eesti pürgib nii agaralt Euroliitu, et ollakse kõigega päri, kartuses, et kui me ELi poolt esitatud tingimustega ei nõustu, ei võeta meid liitu vastu. Sellepärast siis ei „tohi“ me omapoolseid nõudeid esitada. Minister Ilvese arvates ei ole meil trumpe.
Selline Eesti-poolne käitumine, kus püütakse vaid EL-i nõuete täitmisega rutata ja võetakse kindla faktina seda, et Eesti liitub antud või ettekirjutatud tingimustel ja niipea kui võimalik, on põhimõtteliselt ja samuti strateegiliselt vale. Valitsus peab enesele läbirääkimiste käigus ometi vähegi liikumisruumi jätma.
Valitsus peab ka eesti rahvast informeerima, nii headest kui ka halbadest külgedest ja arengusammudest, koos põhjendustega.
Kui Eesti Vabariigi Valitsus ja tema esindajad läbirääkimistel ei tee oma parimat selleks, et nõuda ja saavutada Eestile hädavajalikke eritingimusi eesti rahva, keele ja kultuuri kaitseks lisaks muudele tingimustele, mis Eestile võimalikult head, on see valitsus toiminud kuritegelikult eesti rahva eluliste vajaduste vastu
Kui sellise tegevuse tulemusena või tõesti ELi poolse jäiga käitumise tõttu ei ole läbirääkimiste lõpus saavutatud neid vajalikke eritingimusi, jääb rahvale alles vaid üks tee. Tuleb loota, et valitsus paneb saavutatud kokkuleppe — ELiga liitumise tingimused — rahvahääletusele. Ainus võimalus siis on nende tingimuste mahahääletamine, s.t. liitumisele „ei“ ütlemine.
Kartuseks, et Eesti peale „ei“ ütlemist Euroopa Liidust välja jääb, pole põhjust. Eesti strateegiline positsioon ida ja lääne vahel on ikkagi ELile väärtuslik — nii väärtuslik, et ollakse siis valmis järeleandmisi tegema. Muidugi selleaegne valitsus peab oma nõuded selgelt välja ütlema ja keelduma uue rahvahääletuse läbiviimisest ilma vastavate ELi poolsete järeleandmisteta. Liitumine lükkub siis aasta või paari võrra edasi, ja sellega ei ole me midagi kaotanud, küll aga ehk väga palju võitnud. Oleme võitnud oma rahvale jätkuva eluõiguse. Oleme võitnud vähemalt võimaluse edasi rühkida ideaalse tuleviku-Eesti suunas, kus valitseb ausus, õiglus, rahuldav heaolu ja rahvuslik ühistunne.“
Nii lõppes viimane „Euroopa Liit ja Eesti — arvamusi“ artikkel. Järgmiselt vaatleme vahepeal juhtunud muutusi ja alustame ühinemislepingu mõningate osade analüüsiga. Kuna lugejad on viimasel ajal EEs ilmunud artiklite kaudu paljudest ELi puudutavatest küsimustest informeeritud, püüan vaadelda olulisi üksikelemente ja muljeid pigemini kui üritada katta kõiki aspekte.
(Järgneb)
Kommentaar: Euroopa Liit ja Eesti. Referendumil jah või ei? (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Loomilikult peame hääletama Euroliidu vastu. Aga...kui eestlastele on tõesti niipalju ajupesu tehtud nende europropogandistide poolt et nad valivad selle uue orjuse poolt siis meil peaks olema ka kindel plaan Euroliidu hävitamiseks nii et Eesti saaks jälle kunagi vabaks. Ma loodan ka et see ei võta jälle 50 aastat enne kui see uus Nõukogude Liit kukub.
Arvamus
TRENDING
