Valimistest osavõtt oli kesine. Multinatsionaalse demokraatia harjutus paistis silma kõige loiuma huviga esimestest 1979. aasta valimistest saadik. See ei kehti siiski Eesti kohta, kellel on veel vähe kogemusi. Ka Taanis oli osavõtt elavam, kuna samal ajal oli rahvahääletusel troonipärimise seaduse muudatus. Euroopa desillusioneeritud valijate sõnum on selge: suuremat üksmeelt kriisi ajal, mitte kibedat tülitsemist selle lahendamise üle. Üldiselt võttes kaotasid sotsid ja sotsiaaldemokraadid ning võitsid parempoolsed rühmitused, eriti need, kes ei ole euroliidu vastu, vaid ei taha sellele anda suuremat võimu ja volitusi.

Valimiste suurim kaotaja oli poliitiliselt korrektne eliit, kes aastaid on kritiseerinud rahvusriike kui tagurluse ja piiratuse, isegi sõgeduse tippe, millest tuli võimalikult kiirelt vabaneda. Sellel oli loomulik taust, nimelt agressiivne natsionalism, mis viis II maailmasõja puhkemisele. Aga eliidi põlgav hoiak omaenda ühiskonna vastu muutus automaatseks, nii et ka rahumeelset rahvustunnet kahtlasena käsitamine sai poliitiliselt korrektseks. Eliidi võitlus rahvustunde vastu oli ja on võitlus rahva enamiku vastu, kelle jaoks see tunne on tähtis ja positiivne.

See kõik on tulnud kasuks Euroopa Liidu (EL) skeptikutele. Suurem osa sellest skepsisest on moderaatne. Näiteks on Taanis rahva enamik selgusel, et EL annab võimaluse lahendada tähtsaid ühisprobleeme. Oma ainsa mandaadi kaotas üks ELi vastane liikumine, mis läks ka hingusele, sest kadusid liidu toetusrahad. Ainsa esindaja, ühe endise kommunisti, säilitas siiski üks teine liikumine. Valijad on saatnud signaali, et oleks vaja panna mingi piir ELi võimutäiusele. On aga karta, et paljud poliitikud ELis püüavad jätkuvalt asjast mööda rääkida. Samuti võib arvata, et poliitiliselt korrektse eliidi esindajad, selmet võtta rahva skepsist tõsiselt, püüavad seda kahtluse alla panna.

See on juba käivitatud. Meedia iseloomustab laiahaardelist skepsist kui natsionalistlikku ilmingut, mis on selgelt negatiivse tendentsiga hoiak. Aga nagu öeldud: valimiste suurim kaotaja on poliitiliselt korrektne eliit. Kas võtab sellest hoiatusest õpetust? Kui mitte, siis võib see tõsiselt kahjustada ELi arengut. See on veelgi kasvav koloss savijalgadel, mis vajab oma üleelamiseks Euroopa rahvaste massiivset toetust, sellele rajatud vundamenti.

Eestis oli valimispropaganda täielik farss. Just nagu oleksid olnud kohalikud valimised. Oli palju demagoogitsemist. Keskerakonna häälekandja Kesknädal võrdles Ansipit Hitleriga. Parimaks võrdluseks oleks Savisaar ise, kes nõudis valitsusvahetust. Just Hitler kasutas eduga majanduskriisi valitsuse ründamiseks. Eestis pole parteid veel nii tugevalt juurdunud kui vanades demokraatiates, aga eelistati siiski kinniseid nimekirju. Taanis on üksikkandidaadid erandiks, kes ei saa vajalikke hääli. Ainsaks erandiks on üks naljavend, kes tühjade valimislubaduste paroodiana osales 1994. a. eduga parlamendi valimistel. Ta lubas rohkem pärituult jalgrattateedel, paremat ilma, suuremaid jõulukinke, õigust olla rumal, inetu ja rikas, 8 tundi vaba aega, 8 tundi puhkust ja 8 tundi und, ilma huumorita inimestele invaliidipensioni jpm. Vastupidiselt elukutselistele poliitikutele ei püüdnud ta varjata, et tema lubadusi polnud võimalik ellu viia.

Eesti kinnised nimekirjad ajendasid paljusid hääletama Indrek Tarandile, kes on tegelikult ainuke võitja. Sai üksi ainult natuke vähem hääli kui Keskerakond, oli üksikvõitja peaaegu kogu Eestis.

Selle taustal on raske valimistulemusi korralikult hinnata. Taanis olid avalikud nimekirjad, mille esinumbrid ei püüdnud hääli. Kandideerisid ainult parlamenti soovijad. Kõige rohkem hääli said esinumbrid, aga teise-kolmanda valituks kuulutamine olenes isiklikest häältest. Eestis sogasid tulemusi paljud üksikkandidaadid, rikkudes üksteise võimalusi. Mitu neist esineb rahvuslasena, aga ei oska omavahel kokku leppida. Sel kombel jäävad nende taotlused ainult demonstratsiooniks.

Europarlamendi valimisi ei saa võrrelda kohalike ega ka Riigikogu valimistega, sest siis kehtivad teised reeglid. Igal juhul on kuuel Eesti esindajal kindlustatud 5-aastane hea tulevik – korralik palk ja kopsakad hüvitused. Nad võivad ka unustada majanduskriisi. Et neil kõigil pole vajalikku kvalifikatsiooni, see ju ei loe. Pole viga, aja jooksul peaks see normaliseeruma – ikka paremuse suunas, suuremate kogemustega.

Märkmed: