Valijad on Eestis oma sõna öelnud. Õnnesoovid Indrek Tarandile ja teistele Euroopa Parlamenti valituks osutunutele! Tänan valijaid, kes andsid hääle erakonnale Libertas Eesti ja kahetsen, et meie-minu kampaania paremaid tulemusi ei andnud.

Selle asemel, et lahata äsjaseid valimisi Eestis, mõtisklen hoopis selle üle, mis hakkab sündima europarlamendis järgmise 5 aasta jooksul – eriti mis puutub europarlamendi ossa Baltikumi tuleviku pärast peetavas infosõjas.


Europarlament: koht, kus kujundatakse Euroopa arvamust Balti riikidest


Wall Street Journal avaldas 2. juunil artikli „Teenimine Euroopa Parlamendis tähendab kõikide mugavustega töökohta, aga mis on asja mõte?“, konstateerides: „Europarlamendil puuduvad normaalse parlamendi pädevused, sel pole löögijõudu. Erinevalt Ameerika Kongressist ja Briti Parlamendist, puudub Euroopa Parlamendil õigus konkreetseid rahasummasid eraldada, samuti ei tohi Euroopa Parlament seadusi algatada.“


Briti politoloog Jon Worth kirjutab: „Kuigi Euroopa Parlamendi mõjuvõim on suurenemas, ei saa valijad siiamaani isegi kaudseltki pihta sellele, mida europarlament endast tegelikult kujutab?“

Enne, kui püüda prognoosida, mis uue koosseisuga europarlamendis lähiaastatel sündima hakkab, on vaja püüda tabada selle suure, kuid amorfse struktuuri tegelikku olemust. Euroopa Liidu (EL) ametlikud võrgulehed ei ole siin eriti heaks abiks. Näiteks: „ELi õigusaktide vastuvõtmise kõige tavalisem vorm on kaasotsustamismenetlus. See asetab Euroopa Parlamendi ja nõukogu võrdsesse olukorda ja seda menetlust rakendatakse väga mitmesuguste valdkondade õigusaktide suhtes.“ Mitte sõnagi sellest, et europarlamendil pole antud õigust seadusakte ise algatada või et olukord on tegelikult ebavõrdne, kuna algatused tulevad peaaegu alati ülevalt alla (komisjonist), mitte alt üles.

Mis europarlament siis õieti on ja millega see 700st inimesest koosnev koda tegeleb?

Pika töökogemusega endine Euroopa Parlamendi liige Jens-Peter Bonde, taani vasakpoolne poliitik, ütleb, et europarlamendi liikme töö seisneb suurel määral volinike mõjutamises, sest volinikud on need, kellel on võim ja kes asju otsustavad. Järelikult on europarlamenti saadetu pigem lobist ja infotöötaja kui parlamendiliige tavalises tähenduses. Töö käib, tõsi küll, ka komisjonides ja delegatsioonides, aga Bonde väidab, et päriselt efektiivne europarlamendi liige on see, kes suudab volinikele auke pähe rääkida. Selleks, et volinik teeks, nagu saadiku valijad vajavad.

Tegemist on siis suure foorumiga, mis meenutab oma jõuetuses ÜRO-d. Seegi on institutsioon, kus tulemusi on suhteliselt vähe, aga kõnepulti kasutatakse palju. Siiski pole õige seda nimetada „suureks jututoaks“, sest mh kujundatakse Brüsselis ja Strasbourgis Euroopa riikide esindajate ja ajakirjanduse arvamust ning ajakirjanike kaudu omakorda avalikkuse tundeid Balti riikide suhtes. See on foorum, mida saab kasutada Balti riikide huvide kaitseks ja nende prestiizhi tõstmiseks, aga ka meie maine kahjustamiseks. Küsimus, kas eestlasi, lätlasi ja leedulasi sümpaatseteks peetakse, on oluline. Näiteks seetõttu, kas ollakse nõus rasketel aegadel meile abistavat kätt ulatama. See, mida meist arvatakse, on tähtis, sest see võib me edasist saatust arvestatavalt mõjutada.


Balti riikide tuleviku pärast käib juba pikemat aega intensiivne infosõda

President Ilves on öelnud, et ei maksa üle reageerida Venemaa provokatsioonidele ja et Venemaa rünnakuid tuleks tema enda vastu pöörata.

Olen presidendiga päri selles osas, mis puudutab primitiivse reageerimise ebasoovitavust. See ei tähenda aga vaikimist. On vaja proaktiivset Eesti sõnumite platvormi, mille levitamise viisi, vormi ja aja üle me ise otsustame. Hullumeelne oleks vaikida olukorras, kus Venemaa arendab jõulist infosõda meie vastu. Europarlament on üks paljudest kohtadest, kus peaksime levitame sõnumeid omaenda huvidele tuginedes. On vaja valida erinevaid areene, mis sobivad meie sõnumite levitamiseks teatud sihtgruppidele. Meile peab jääma õigus otsustada ise koha, aja ja edastatavate sõnumite üle, tehes seda võimalikult targalt ja visalt. Otse loomulikult sobib ka europarlament selleks.

Näen üksikuid eesti naisi tegutsemas infosõja rindel, millest on hea meel (Sofi Oksanen, Kadri Liik, Imbi Paju), aga jälgides Venemaa jõupingutusi ja raha kulutamist järeldan, et Eesti riigil kas puudub koordineeritud strateegiline kommunikatsioonitegevus sootuks või seda on vähe ja see on nõrk; või on sõnumid nii delikaatselt sõnastatud, et need sihtgruppideni päriselt ei jõua.

Venemaa Eesti-vastane aktiivsete meetmete programm on liiga mitmetahuline, et seda siin kirjeldada. Piisab, kui öelda, et pideva vene desinformatsiooni kampaania jäljed on nähtaval igal pool me ümber. Kahjuks ei tea avalikkus pooltest asjadest. Peamised desinformatsiooni eesmärgid on:

1. nõrgendada vastast, tema poliitilist, militaarset, majanduslikku ja moraalset jõudu õõnestades;

2. luua uusi lõhesid või võimendada eksisteerivaid lõhesid vastase leeris;

3. diskrediteerida vastase poliitikat ning esindajaid tema oma riigis ja maailma silmis.
(Järgneb)

Märkmed: