Eurole ülemineku kultuurist

Jälgin huviga uudiseid Eesti kavatsetavast üleminekust eurole lähitulevikus. Samas saan aru euroametnikest, kes on väga tõrksad rääkima Eesti rahvale, kuidas me eurotsooniga tegelikult ühineme. Mõni kõrge ametnik, kes vastutab Euroopa Liidu ühisvaluuta eest, paistab meie poliitikute peale päris kuri olevat ja ütleb, et Eesti on eurole ülemineku ettevalmistustöö jätnud tegemata. Millest on jutt?

Mul oli võimalus elada Saksamaal ajal, mil seal hakati eurole üle minema. Sellekohane ettevalmistustöö jõudis tõesti iga kodanikuni. Inimesed said laviinina infot, alati jagati pangas uut teavet euro kasutuse kohta ning rahvast harjutati eurohindadega. Levinud kingiks oli väike eurokalkulaator, mida igal pool pihku suruti. Et Saksamaa vahetas oma marga euro vastu sisuliselt kursiga kaks marka ühe euro eest, siis tundub kalkulaatori kasutamine ehk naljakanagi. Meie praegune kurss, 15,6 krooni ühe euro vastu, eeldaks aga kindlasti kalkulaatori abi.

Eurole üleminek pole riigi jaoks lihtsalt fiskaalne operatsioon, mille järel kõik iseenesest paigale loksub, see on kultuuriline samm. Eurole üleminek eeldab uut mõttemaailma ka rahanduses. Meie poliitikute unistused, et kui viia palgad 6–7 aasta tagusele tasemele, tuleksid Eestisse jälle rikastest riikidest allhanke tellimused, ei pruugi tõeks osutuda.

Soomlased arutatavad sel raskel ajal, kuidas nende riik peaks seadustama 1500-eurose miinimumpalga (ca 25.000 Eesti krooni). Küsimus on, kuidas saada teistega võrdseks eurotsooni riigiks, kus kodanikele oleks tagatud väärikas elu? See on suuresti kultuuriküsimus. Enne eurole üleminekut peaks toimuma avalik arutelu, kus räägitaks selgelt sellest, mida tuleks muuta uue elatustaseme saavutamiseks. Eurotsoonis elamine tähendab ju Euroopa Liidu ühiste väärtuste omamist, nagu meile on juba aastaid korratud. Üks ühise Euroopa ühine väärtus on ka väärikas elustandard.

Juku ja Joosep Tootsi äriloogikast

Kellest on Eestis saanud edukas ärimees: kas koolis matemaatikas väga tublist Raja Teelest või siis vaid pooled matemaatikaülesanded (kui needki) lahendanud Jukust või Joosep Tootsist? Head matemaatika tundjad koolis (Teeled) on elus sageli Jukude juures äris parimal juhul raamatupidajad, aga harva ise ärisid juhtimas. Äri nõuab ettevõtlikkust, mida meie kool täna vähesel määral ellu kaasa annab. Nii lähevadki ärisse Eestis sageli ikka Juku tüüpi tegelased. Sellest, milline on Jukude äriloogika, annab lõbusa ettekujutuse üks anekdoot.

Kooli kokkutulekule saabub ärimeheks saanud Juku, kel on kaelas jäme kuldkett ja kes sõidab suure Mercedesega. Endine klassijuhataja, erialalt matemaatikaõpetaja, küsib, kuidas on klassi „punane latern“ Juku nii uhke elu peale saanud. Juku ütleb, et tegeleb äriga ja elab põhiliselt „kahest protsendist, mida ta oma töö eest võtab“. Klassijuhataja imestab vastuse üle, sest Jukuke polnud kunagi omandanud protsentide arvestamise oskust. Juku vastab: „Asi on lihtne: ma ostan ühe krooni eest, müün kolme krooni eest edasi ja sellest 2%-st ma kõik ostangi.“ Me võime sellele näitele küll vastu vaielda, kuid tegelikult osaleme meie, kes me iga päev oma rahakoti raudu ühes või teises äris paotame, sageli selliste Jukudest ärimeeste „2% äris“. Mina ei ole neile isegi pahane, sest meil kõigil on võimalus äri teha, kuid kõigile pole ju ärisoont antud. Viimasel ajal on Eestis tegutsevad pangad näidanud oma nägu selgemalt ja ega see Jukude ärist just eriti parem ole, pigem jõhkram ja küünilisemgi.

Kuidas Saksamaal Jukud ja Joosep Tootsid eurole üle läksid

Aastatel 1998-2000 oli mul võimalus kaasa elada protsessile, kuidas Saksamaa läks üle eurole. Nagu käesoleva loo alguses mainitud, valmistuti Saksamaal selleks põhjalikult. Mis juhtus aga hindadega, kui euro hakkas kehtima? Loomulikult tegid kõik Jukudest saksa ärimehed seda, milleks ahnus neid tagant tõukas. Kuigi euro kasutuselevõtuks oli vaja sooritada ülilihtne tehe – asendada hinnasildil senised 2 marka ühe euroga – kujunes tegelikult asi palju keerukamaks. Ärimehed ilmutasid erilist leidlikkust, hindade enda kasuks ülespoole ümardamisel. Kui sel ajal olid toiduainete hinnad Saksamaal odavamad kui Eestis, siis pärast aastat 2000 oli olukord vastupidine. Eesti palgaga polnud Saksamaal peret enam võimalik toita.

Mida öelda praegu Eesti võimaluste kohta minna üle eurole? Pidades silmas võimalikku vahetuskurssi ja Saksamaa kogemusi, võiks arvata, et meie Jukudest ärimehed ümardavad hinnad nii, et see toob kaasa olulise hindade tõusu tarbijale.

Kui ametlik euro vahetuskurss peaks Eestis olema 1 euro 16 krooni vastu, on kindel, et kõigi 8 või enam krooni maksvate kaupade ja teenuste hinnad ümardatakse ühele eurole. Saksa Jukud tegid seda väga edukalt, miks ei peaks siis Eesti Jukud sellega toime tulema või kes saaks neid selles takistada? Riik on näidanud, et ta pole võimeline siin midagi tegema.
Saksamaa kogemus näitas samuti, et pärast eurole üleminekut olid kaupmeestel rasked ajad, sest esialgu ei tulnud palgad järele, mistõttu kaupade müük vähenes. Pikapeale siiski turg taastus. Nüüd on aga suurem majanduskriis ja kaupmehed loomulikult igal pool surve all, sest kui kallis kaup kätte jääb, ega siis sellest kasu ju saa.

Täna on Eesti tõesti raske valiku ees – üleminek eurole kui rahvusvahelisele valuutale oleks makromajanduslikult kasulik, kuid kuidas rahvas sellest valuutavahetuse shokist üle saab, sellest pole asjameestel olnud kas tahtmist või julgust rahvale rääkida.

Kui Eestit külastavad erinevad majanduseksperdid, siis nende sõnumi sisuks on, et tegelikult pole rahvale seletatud eurole üleminekuga kaasnevaid raskusi. Need on aga reaalselt olemas ja oma kogemusi saaksid jagada need eestlased, kes elavad riikides, kus eurole on juba üle mindud.

Märkmed: