Eelmisel nädalal toimunud tööstusriikide rühmituse G20 tippkohtumine Lõuna-Korea pealinnas Seoulis on käesoleva lehe ilmumise päevaks juba ajalugu, kuid selle hõngu ja hingust tuntakse kindlasti veel pikka aega nn valuutasõja lahingute tõttu. Ja mis võikski olla rahast tähtsam – olgu siis tegemist riikide, rikkurite või ka lihtinimestega. Valuutade käekäik huvitab ja puudutab kõiki.
G20-st on paari aastaga saanud maailma mõjukaim foorum, mille kohtumised toimuvad meedia teravdatud tähelepanu all. Sellesse rühmitusse on kaasatud USA, Kanada, Mehhiko, Argentina, Brasiilia, Hiina, Jaapan, Lõuna-Korea, India, Indoneesia, Saudi Araabia, Türgi, Lõuna-Aafrika Vabariik, Venemaa, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Suurbritannia, Austraalia ja kogu Euroopa Liit. Nii on siis ka Eesti seal kaudselt esindatud.
Uhkes palees toimunud tähtis foorum kulges näiliselt küll sõbralikus ja sundimatus õhkkonnas, kuid kujutas endast mitmete analüütikute hinnangul tegelikult sõnasõda võõrustajate õuel. Selle lahingu tuliseimaks teemaks kujunes nn võistlev devalveerimine.
Hiina – murepilv G20 taevas
Hiina tekitab tohutu ekspordimahuga maailmas probleeme ja hoiab oma rahaühikut jüaani kunstlikult liiga madalal kursil. See ei meeldi põrmugi USAle, kes on pidevalt nõudnud Hiinalt jüaani revalveerimist (vastand devalveerimisele). Et Peking pole seda teinud, on Washington nüüd omakorda tulnud välja uue $600-miljardilise stiimulipaketiga, mis üritab vastukaaluks dollarit nõrgestada. Hiina riikliku uudisteagentuuri Xinhua hinnangul parandas USA oma dollari väärtuse alandamisega kunstlikult eksporditingimusi. See olukord kujutabki endast võistlevat devalveerimist, mis on viinud praeguse valuutasõjani.
Nagu Howard LaFranch 12. nov. Christian Science Monitor’i võrgulehel kirjutab, astusid G20 mitmed riigipead Seoulis julgelt vastu USA presidendile Barack Obamale ja USA globaalsele majanduspoliitikale. Kas nad ammutasid seda julgust USA vahevalimiste tulemustest ja president Obama populaarsuse langusest?
Vaatlejad ei usu, et järjekordne stiimulipakett tõstaks Obama kõikuvat mainet. Institutsiooni International economics at the Council on Foreign Relations direktor Benn Steil on veendunud, et mitte dollari nõrgestamine, vaid stabiliseerimine võiks seda taastada.
Valuutasõda Hiina ja USA vahel on suurendanud finants- ja aktsiaturgude muret kogu maailmas. Jüaani tugevdamist ei nõua mitte ainult USA, vaid ka teised lääneriigid. Hiina tipp-poliitikute hinnangul oleks see aga katastroof, mis paiskaks riigi majanduse kaosesse ja põhjustaks paljude ettevõtete pankrotistumise.
Heiki Suurkask kirjutab 13. nov. Eesti Päevalehes: „USA-s on nn Hiina efektist räägitud enam kui 10 aastat. Tehislikult madalal kursil hoitav Hiina rahvusvääring /.../ on võimaldanud Hiina eksporditööstusel võita konkurendid kogu maailmas. Me ostame tooteid märkega „Made in China“, aidates kaasa Hiina majanduskasvule, kuid võit pole mõlemapoolne. USA-s on loetud kokku sadu tuhandeid töökohti, mis Hiinale kaotatud.“ Ehkki kellelegi ei meeldi eriti Hiina kaupu osta, meelitab nende soodne hind ostjaid siiski.
Pea kogu maailma mõjutavad dollari tahtliku nõrgestamise tagajärjed ei lasknud end kuigi kaua oodata. Et Kanada dollar omandas selletõttu USA dollariga praktiliselt võrdse väärtuse, sõidetakse siit Ühendriikidesse soodsamate hindadega kaupu ostma. Nädalavahetusel ummistasidki juba poodlejate (NB! uus sõna – shoppers) autod USA-Kanada piiriületuspunkte. Mida toob siis kaasa tõeline jõulueelne ostupalavik?
G20 foorumid kui rändtsirkus?
Kanada ajakirjanikud Craig ja Marc Kielburger võrdlevad 15. nov. Toronto Star’is G20 kohtumisi iroonilises toonis kirjutatud artiklis rändtsirkusega, kus kohal on klounid ja kus harrastatakse köietantsu, demonstreerimaks oma poliitilist jõudu tähtsates küsimustes. Kui üks show on lõppenud, pakitakse „padajann“ kokku ja minnakse järgmisesse linna. Kielburgerid väljendavad lootust, et seekordne „etendus“ jääb viimaseks omataoliste seas. Nad meenutavad G20 suvist kohtumist Kanadas, mille tagajärgi ikka veel uuritakse ja lahatakse. Ehkki selle lõplikuks maksumuseks kujunes eelarvelise 1,1 miljardi dollari asemel 860 miljonit, pole mitmed Toronto südalinna restoranide ja kaupluste omanikud siiani suutnud kahjudest toibuda ja endist rütmi taastada. Ka pole keskvalitsus neile maksnud mingit kompensatsiooni.
On hea, et märatsejad võeti vastutusele, kuid Kielburgeride arvates peaksid ka G20 riikide juhid vastutama oma tegevuse eest. Kas nende poolt kavandatud meetmed on midagi muutnud finantsinstitutsioonide, kaubanduse ja turgude tõhusamal toimimisel? Kas nad üldse omavad sellekohast autoriteeti? Pigem on nende otsused jäänud paberile, omamata mingit reaalset jõudu.
Võib arvata, et lõunakorealastele kujunes G20 tippkohtumine pettumuseks. Nende lootus, et see toob riigile finantsjulgeoleku, pankadele kindlad kapitalinõuded ning vaestele maadele investeeringuid, luhtusid. Ka pole USA suutnud alla kirjutada vabakaubanduslepet Lõuna-Koreaga, kuna Kongress pole sellele oma heakskiitu andnud. Selle asemel toimus nende õuel lihtsalt üks suur verbaalne madin.
Sõna- ja valuutasõjast hoolimata suutsid G20 riigipead siiski Seoulis lõppdeklaratsiooni vastu võtta. See on üsna üldsõnaline. Tööstusriikide ühenduse G20 liidrid avaldasid Seouli tippkohtumisel toetust mitmetele finantsregulatsioonide, sh ka pangakapitali- ja likviidsusstandardite karmistamisele. Lepiti ka kokku tähtsate finantsinstitutsioonide paremas reguleerimises ning korruptsioonivastase võitluse tõhustamises. Veel üks dokument …
Kommentaar: G20 tippkohtumine Seoulis – valuuta- ja sõnasõja tallermaa (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Tsirkus jah. Pileti hind on kole kallis. Selle maksavad kinni iga maa maksumaksjad aga mingit kasu sellest ei ole ega tule.
Arvamus
TRENDING
