Kommentaar: Gruusia hilinenud sametrevolutsioon
Eelmisel nädalavahetusel Gruusias toimunud uutel presidendivalimistel sai veenva valimisvõidu Mihhail Saakashvili, valimisaktiivsus oli muljetavaldav.
Nii veeretati siis viimane kivi võimuvahetuse teelt — eelmine president, Moskva marionett (aga ka Ameerika soosik) Eduard Shevardnadze oli pika puiklemise peale ja novembrikuiste valimistulemuste võltsimise tõttu sunnitud tagasi astuma.
Pühapäevases intervjuus BBC-le mainis vabalt inglise keelt valdav (ja Ameerikas hariduse omandanud) Saakashvili, et Gruusia on jäänud oma sametrevolutsiooniga tosin aastat saatusekaaslastest maha ja peab nüüd kiiresti reformidega alustama.
Saakashvilil pole kerge
Noor president seisab keerulise ülesande ees: luua korrumpeerunud ja äärmiselt mahajäänud maast iseseisev demokraatlik riik. Grusiinid, need temperamentsed mägede pojad ja tütred on juba muutunud kannatamatuks. Isegi elektrit antakse neile jaokaupa ja mõnel pool pole seda üldse.
Gruusia üheks suuremaks probleemiks on kirju etniline koosseis. Ühtelugu seistakse seal silmitsi rahvuslike konfliktidega, mis viimasel aastakümnel on mõnel juhul paisunud isegi kodusõdadeks. Gruusia üks ilusam ja huvitavam piirkond on Abhaasia. Abhaasid on aga moslemid ja nõuavad tuliselt oma õigusi. Nüüd on sellised turimispärlid nagu Suhhuumi ja Novõi Afon täielikult tuhmunud. Milline huvireisija riskikski sinna minna!? Vaesus on tänase Abhaasia märksõnaks, kuigi Shevardnadzel on õnnestunud vaid temale teadaolevate vahenditega verevalamine seal peatada.
N. Liidu viimase välisministri positsioon avas Shevardnadzele mitmeid Kremli uksi, aga mida rohkem ta neid kulutas, seda enam ta sealsete võimumeeste lõa otsa sattus. Ja muidugi tuli tal arvestada mafioosode ja muude kuritegelike klannide liikmetega, kes halastamatult riiki laostasid. Mõtlemapanev ka, et Gruusia territooriumil viibivad siiani Vene väed. Kui nüüd lisada veel separatistlikud piirkonnad, kus seistakse ägedalt grusiinide ülemvõimu vastu, muutub pilt üha troostitumaks.
See on siis pärand, millega noor, poliitiliste kogemusteta president silmitsi seisab. Küsimus on, kuidas ta suudab oma rahvuskaaslastele esitada demokraatlikust riigikorrast tulenevaid eeliseid. Ja mitte ainult neile, Gruusia poole vaatavad teisedki SRÜ riikide elanikud, kes on küll formaalselt vabad, aga tegelikult ikka veel Vene mõju all.
Kuigi Saakashvilil on rahva tohutu toetus, suhtutakse Moskvas temasse umbusuga. See on ka mõistetav, sest käesolevale võimuvahetusele aitas tõhusalt kaasa USA.
Gruusia — uue külma sõja kolle?
The Guardiani kolumnist Jonathan Steele käsitles 3. jaan. väljaandes USA —Vene suhteid artiklis „Uus külm sõda”. Kas Gruusiast on siis tõesti kujunemas uue külma sõja tallermaa? Ja kui, siis miks?
N. Liidu hiilgeaegadel käis külm sõda globaalsel rindel. Superriigid olid lokaalsetes konfliktides harilikult vastaspooltel. Kõik muutus NL-i kokkuvarisemisega, kui USA ja Venemaa avastasid teineteist partnerite ja isegi mõttekaaslastena.
Ometi pööras USA ekspresidendi Bill Clintoni administratsioon Steele'i tähelepanekute põhjal suurt tähelepanu Venemaa lõunaosale ja Kesk-Aasiale eesmärgiga vähendada seal Moskva kontrolli ja mõju.
Shevardnadze taipas, et sellest võib kahepoolset kasu lõigata. Säilitanud tihedad suhted Moskvaga, väljendas ta valmisolekut ka Lääne soovidele igati vastu tulla. Tulemuseks oli, et raha ja välisabi lausa voolasid Gruusiasse. Viimasest sai Ameerika teine lemmiklaps Iisraeli järel, kui arvestada summade suurust [i]per capita[i].
Ajapikku märgati aga Washingtonis, et Shevardnadze 10-aastase valitsuse järel oli Gruusia ka 2003.a. endiselt postkommunistlik riik, kus reformilisi muudatusi polnud praktiliselt toimunud. Kuritegelikud organisatsioonid, vargus, kavalad mahhinatsioonid — kõik see ja veel palju muudki olid viinud riigi huku äärele. Ja siis puhkesid detsembris spontaansed rahvameeleavaldused, mis ähvardasid kahjustada riigi niigi habrast stabiilsust.
Mõisteti, et Shevardnadze aeg oli ümber; sellest said aru isegi need, kes suhtusid temasse soojalt sentimentaalsetel põhjustel. Shevardnadze hoidis aga ikka veel kramplikult kinni Moskvast ja endistest mõjukatest sõpradest.
Kuigi Kremlist on vaikset urinat kostunud ameeriklaste sekkumise kohta Gruusia võimuvahetusse, on senine reageering jäänud suhteliselt tagasihoidlikuks ja pigem äraootavaks, mistõttu oleks siin ehk raske Steele'i kombel näha mingit uue külma sõja kollet.
Õli, ikka õli!
Nii ta paraku on, et tänases maailmas on kõige kaalukam sõna öelda mustal kullal — naftal ehk õlil. Ka siin. Lääne kompaniid on püüdnud tasa ja targu Venemaa ära lõigata Kaspia õlist uute naftajuhtmete rajamise kaudu. See on ka õnnestunud.
Bushi administratsioon oli ülimalt häiritud, kui möödunud aastal sai teatavaks, et Vene riiklik naftagigant Gazprom on sõlmimas pikaajalist lepet Gruusiaga naftaseadmete tarnimiseks. Bushi energinõunik Steven Mann lendas koguni isiklikult Tbilissi Shevardnadzet hoiatama. Muide — Saakashvili on juba teatanud läbirääkimiste lõpetamisest Gazpromiga.
Ehkki sõnades läänemeelne, jäi Edvard Shevardnadze lõpuni truuks Moskvale ja pidas väga tähtsaks Gruusia tihedaid poliitilisi ja majanduslikke sidemeid Venemaaga. Viimane on nüüd Shevardnadze lahkumisega kaotanud ühe kindlama toe õlirikkas Taga-Kaukaasias.
Lõpuks võiks küsida, mis meil on ühist grusiinidega? Pealtnäha mitte palju. Oleme erinevad välimuselt, temperamendilt, rahvuskultuurilt jne. Ehkki oleme mõlemad mereäärsed rahvad, on raske leida geograafilisemalt erinevamaid maid kui tasane Eesti ja mägine Gruusia.
Aga meid seob vabaduseiha, soovimatus elada okupatsiooni ikkes. Ometi on nii Eestil kui Gruusial tulnud aastakümneid taluda alandavat Vene ülemvõimu. Vene karu naabruses elavad mõlemad siiani.
Nii ongi siis üpris loomulik, et meie süda tuksub soojalt saatusekaaslastest grusiinidele ja jääme huviga jälgima, kuidas nende käsi edaspidi käib.
Arvamus
TRENDING
