Anne Applebaumi vastilmunud raamatut „GULAG: A History” pole ma veel jõudnud hankida, veel vähem 700-leheküljelist raamatut lugeda. Küll aga on kinnitust mainekate ajaloolaste, arvustajate käest, et see on oluline raamat, mida eriti Ameerikas peaks lugema. Olles tuttav Applebaumi varajasemate kirjutistega, võib ette nõustuda. Teatavasti olevat üks etteheide aga muidu põhjalikult faktidele kinnitatud teose kohta see, et ei saada aru nn topelt standardi fenomenist — miks Saksamaa ja Hitler on maailma mustas raamatus, Stalin ja kommunism mitte. Juletakse öelda, et ehk selletõttu, et Stalin oli ometi ameeriklaste liitlane Hitleri vastu.
Unustatakse sealjuures aga, et MRP pakt, mis sõlmiti enne sõja puhkemist, tegi Stalini ja Hitleri liitlasteks ning et MRP salakokkulepe tõttu kaotasid paljud ida euroopa rahvad suveräänsuse, vabaduse, ja pärast sõja lõpu kadusid miljonid GULAGidesse. See sai ainult selletõttu sündida, et lääne ajakirjandus eitas või ei avaldanud tõde, et Stalini terrorivalitsus ei tunnistanud inimelu ega vabaduse väärtust.
Huvitaval kombel tehakse pealiskaudseid võrdlusi tänapäeval maailma mainekama ajalehe New York Times'i kahe korrespondendi kohta. Esimene neist, Pulitzeri preemiaga „vääristatud “ Walter Duranty, kes peitis Ukraina näljaajastut positiivsete raportite taha, samas teades, et Potjomkini külad polnud kusagile kadunud. Duranty’lt soovivad taas Ukraina välisvõitluse organisatsioonid isegi postuumselt Pulitzeri ära võtta. 70 aastat on möödunud Ukraina nälja algusest, aga ukrainlased pole unustanud.
Samas on tänapäeval NYT otsus lasta ühel noorel „aafrika-ameerika” päritolu ajakirjanikul lugejaid petta oma kirjutistega — isegi kui toimetusel oli enam kui kahtlusi ta kohta — äärmiselt silmakirjalik. Kuid mida teha — isegi USA president George W. Bush paistab vähemalt Hitleri ja Stalini võrdpildis selgelt olevat ühe pattudeset teadlik, teise omadest mitte. Vähemalt avalikkuse ees on nii.
Bush on viimastel aegadel olnud maailmarändur, katsudes oma uut rahustrateegiat maakaardile asetada kui “road map to peace”. Enne aga, kui ta seda plaani iisraellastele, palestiinlastele, muslimidele asus jutlustama, tuli tal Euroopas oma liitlasi külastada — neid, kelleta võiks lahvatada leeki tõsisem konflikt kui ainult „operatsioon „Vabadus““.
Vahetult enne Peterburi uhkeid 300. juubeli pidustusi, kus Bush oli üks Vladimir Putini aukülalisi, peatus ameerika president Poolas. Seal olles külastas ta ka kurikuulsat Auschwitzi surmakoonduslaagrit — maailmas pole vist täiskasvanud inimest, kes ei teaks, mis seal toimus. Selliselt on hoitud alles õuduste, julmuse mälestused, sinna on rajatud monumendid, mälestusmärgid. Korraldatakse isegi bussidega turistidele tuure, näidatakse, mis, kus, kuidas koledalt toimus.
Bush pidas Auschwitzis kõne, kus ta märkis, et „tsiviliseeritud maailm ei tohi kunagi unustada, mis siin paigas sündis. Jumal õnnistagu kõiki ohvreid, nende perekondi, ja ärme unustame iial, mis siin toimus.”
Järgmisel päeval oli Bush juba Venemaal, Peterburis. Kui Poolas leidis ta aega Auschwitzis käia, siis Peterburist mälestuskäiguks Solovetsi saartele — esimese GULAGi laagri asupaika — tal aega ei olnud. Ning ei mingit kõnet, et maailm peaks mäletama kommunismi ohvreid.
Küüniliselt, eks me tea, et Putinit ei soovi Bush solvata, isegi kui esimene teda Iraagis ei toetanud. Kuid — sama asi toimus Duranty ajal, sama asi toimus MRP ajal. Ku meenutatakse Chamberlaini argust Anschlussi aegu, ei meenuta keegi teiste argust MRP ajal.
Seal ongi see valus topelt-standard, mida eriti 14. juunit märkides rahvusliku leinapäevana teravalt tunneme. Kui Saksamaa on omaks võtnud Auschwitzi ja Hitleri ajastu, siis Venemaa pole seda GULAGide ja Staliniga teinud.
Pidagem meeles. Esimene GULAG rajati aastaid enne Auschwitzi — ning GULAGid tegutsesid aastaid pärast Auschwitzi sulgemist liitlaste poolt. Miks siis vaba maailma juht Bush ei juhtinud nendele tähelepanu — ei palunud maailmal mitte eales unustada, mis GULAGides toimus, palunud Jumala õnnistust miljonitele ja miljonitele ohvritele ja nende peredele?
Arvestame siis veel seda, et eelolevatel vene duuma valimistel kandideerivad kaks peamist parteid — Ühendatud Venemaa, Putini partei; Putin on KGB alumnus, KGB valitses aga GULAGides. Konkurent on Kommunistlik partei, kelle eelkäijad lõid GULAGide süsteemi. Kuigi Putin katsub ennast KGB minevikust eemaldada, pole ta veel tarvitanud juhust, et ametlikult tunnistada kasvõi duumas seda, et see organisatsioon, Kommunistlik Partei, Stalin — kõik olid veriste kätega.
Katkendid, mida ma olen Applebaumi raamatust lugenud on selgelt, emotsioonivabalt, faktliliselt kinnitanud seda, mis toimus teel Stalini surmalaagritesse neis vagunites, kuhu kiiluti 14. juunil 1941 meie rahvast; mis külmas või sääskedest kubisevas Solovetsi suvekuumas toimus laste, naiste ja vanuritega, kelle ainus patt oli olla vaba inimene, teisest rahvusest, mida grusiin Stalin lubas neil olla.
Applebaumi raamatu ilmumine vaevalt et tekitab rohkem arusaamist, kui juba Solzhenitsõni „GULAGI arhipelaag” omal ajal sai saavutada. On aga kummaline, et suhtumine pole teps mitte Solzhenitsõnist saadik muutunud. Ei usu, et isegi Applebaum suudab Condoleezza Rice'ile või Bushile pähe taguda suhtumist, mis nõuaks GULAGide kohta samasugust arusaama, kui on neil olemas Dachaust, Auschwitzist, Belsen Belsenist. Norilsk, Kolõma, Angaara, Siberi taigad nõuavad samuti, et maailm tunnistaks seal toimunut, et sinna rajataks samuti mälestusmonumendid, ning, jah, et isegi turistidebusse lubatakse ligi, et kõik saaksid näha Stalini Auschwitze. Kurjategijaid tuleb ikka ja alati sama mõõdupuuga hinnata ning karistada, ajalugu ei valeta.
Kommentaar: GULAG ja Auschwitz — sama mõõdupuuga
Arvamus
TRENDING
