Palju on räägitud kommunismi inimsusevastasest palgest ja selle rezhiimi poolt toimepandud kuritegudest. Oleme nendest lugenud, kuulnud ja teame neist ka isiklike perekonnatragöödiate põhjal. Kodu- ja väliseestlased loodavad väga, et Eesti riigikogul jätkub ometi kord julgust ja puhastavat jõudu kommunistliku taaga hukkamõistmiseks. See näib normaalseks edasiliikumiseks olevat ainuvõimalik tee.
On aga veel üks N. Liidu poolt otseselt või ka kaudselt toimepandud inimsusevastaste kuritegude liik, mis pole rahvusvahelises pressis kahjuks piisavat valgustamist leidnud. (Muidugi ei arva ma naiivselt, et suudaksin siinkohal seda lünka täita). Jutt on sadadest tuhandetest või isegi miljonitest inimestest, kes kommunistlike rezhiimide survel või hirmust nende ees olid II maailmasõja ajal või järel sunnitud maha jätma oma kodud ja lähedased inimesed.
Need on pagulased, kelledest paljud kunagi oma sihteesmärgini ei jõudnudki, aga ka need, kel tuli uuel asukohamaal kogeda kirjeldamatuid kohanemisraskusi. Endastmõistetavalt kuuluvad siia ka Kanadas pelgupaiga leidnud väliseestlased. Vahel on jäänud mulje, et Nõukogude rezhiimi poolt toimepandud küüditamiste, arreteerimiste, piinamiste ja muude õuduste taustal on siinsed eestlased tagasihoidlikkusest justkui käega löönud oma isiklikule traagilisele saatusele.
Möödunud kolmapäeval esitleti Saksamaal 1999.a. Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Günter Grassi uut romaani „Vähikäigul”, mis oma ainestiku tõttu lõi otsekohe laineid rahvusvahelises pressis. Kriitikud kinnitavad, et „Vähikäigul“ on Grassi parim ja mõjukaim raamat ning ühtlasi viimaste aastate saksa kirjanduse suurimaid saavutusi. Selles käsitletakse üht traagilist sündmust, mis on teenimatult unustusehõlma vajunud või mida vaid vihjamisi puudutatud. Grassi uus sensatsiooniline teos põhineb ühel II maailmasõja kõige traagilisemal sündmusel. 30. jaanuaril 1945 lahkus Danzigi (praeguse Gdanski) sadamast reisilaev Wilhelm Gustloff enam kui 9000 saksa tsiviilisiku ja haavatud sõjaväelasega. Põgeneti lähenevate punaarmee väeosade eest. Samal õhtul tabasid alust Vene allveelaeva poolt väljalastud torpeedod. Puhkes tohutu paanika, laev vajus kiiresti Läänemere põhja, viies külma hauda kaasa enam kui 8000 inimelu.
Grassi teos algatas Saksamaal üleriigilise arutelu sakslaste kannatuste teemal II maailmasõjas. Kuigi tegelikkuses oli vaid üksikuid pääsenuid, teeb Grassi romaanis laevahuku õnnelikult läbi naine, kes samal ööl lapse ilmale toob. Just sellesama lapse, 50 aastat hiljem ajakirjanikuna töötava Pauli jutustusena tegevust esitataksegi.
Hoolimata sellest, et tegu oli meresõiduajaloo rängima katastroofiga – uppus selles ju üle viie korra rohkem inimesi kui Titanicul, on see traagiline sündmus tundmatu isegi sakslastele.
Väljaande Die Welt hinnangul avas Grass oma raamatuga nüüd ajaloolise tabu. Adam Tanner käsitles seda teemat 7. veebruari National Post'is, nentides: „Kuigi Wilhelm Gustloff'i katastroof on üks hirmsamaid kogu maailma laevanduse ajaloos, ei teata sellest palju midagi — isegi mitte Saksamaal.“
Ajalootundides käsitletakse II maailmasõja sündmusi endiselt seisukohast, et Saksamaa oli sõjaagressor ja kõnealune laevakatastroof olevat vaid neonatside meelisteema. *** Nii ma mõtlengi beebidele, kes surmarüsinas langesid emade kätelt; jalututele sõduritele, kes polnud võimelised lahkuma oma koikudelt, ahastavatele vanuritele — nad kõik langesid talvise mere jäistesse voogudesse. Ent ma mõtlen ka ühele heale tuttavale, ungarlannale, kes 1956.a. põgenes Budapestist mööda metsaradu venelaste eest. Ta oli tihedalt seotud vabadusvõitlusega, mille eest ta vanemad maksid hiljem eluga.
Kas ei meenuta see meile 1941. a. sündmusi?! Idasakslased, kes tegid peadpööritavalt julgeid põgenemiskatseid üle Berliini müüri ja need, kes põgenesid 1968.a. Praha kevadel vene tankide eest — kõik nemad ja tuhanded teised kodumaalt lahkunud erinevatest rahvustest põgenikud kannavad endaga haavu, mis pole möödunud aastakümnete jooksul paranenud ning tuletavad end ikka ja jälle meelde.
Kuidas võikski keegi nii suurt ülekohut unustada, veel enam — andestada? Aga see on hoopis teine teema.
Elle Puusaag
Kommentaar: Haavad, mis ei parane (1)
Eestlased Kanadas | 13 Feb 2002 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Peame alati ja ikka meelde tuletama maailmale koiki mis totalitaarne vagivald on toime pandnud. Hea, et tuletasite seda meelde.
Eestlased Kanadas
TRENDING
