Peeter Kreitzberg, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, endine haridusminister

Eesti haridus on selleks liiga hea, et lükata ta kiirustades seiklustesse, mille tagajärgi keegi ette ei näe. Iga üllas eesmärk võib saada diskrediteeritud selle läbimõtlemata elluviimise tõttu.

Kavas olev põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine esitab väljakutse mitte üksnes Eesti üldhariduskoolile, vaid kogu haridussüsteemile alates lasteaedadest ja lõpetades kõrgkoolidega. Pole päris selge, kas meie gümnaasiumid jäävad ette valmistama põhiliselt tulevasi üliõpilasi või samaväärselt ka kutseõppeasutustesse astujaid.

Me pole läbi viinud uute põhikooli ja gümnaasiumide õppekavade analüüsi ega avalikku arutelu. Kas muudatused õppekavades lubavad väita, et põhikool ja gümnaasium saavad nüüd täiesti erinevaid eesmärke täitvateks kooliastmeteks, mis õigustab nende lahutamist, või mitte? Või jätkame samas vaimus, kus põhikooli nähakse peamiselt eelastmena gümnaasiumisse astumiseks ja ka õppekavad on üles ehitatud nii, et ühed ja samad õpetajad õpetavad nii põhikooli vanemas astmes kui gümnaasiumis? Kas meie õpetajate ettevalmistus-süsteem arvestab piisavalt põhikooli ja gümnaasiumi eripära? Esialgsed hinnangud on pigem eitavad.

Mõneti oleme praegu taasiseseisvumise alul toimunud valikute ohvrid. Meie killustunud, kuid väga suurte funktsioonidega omavalitsuste süsteem on elanud kaua, kohandunud paljude muudatustega, loonud inimestes tugevaid harjumusi, kinnistanud tõekspidamisi ja traditsioone. Kujutlus kodulähedasest gümnaasiumist paneb paljud inimesed vastu seisma gümnaasiumide arvu vähenemisele, kuigi kutsekoolide puhul ei kasuta seda väidet keegi. See võib meile mitte meeldida, kuid seda ei saa ignoreerida.

Kindlasti oleks olnud parem, kui kogu koolivõrku oleks algusest peale kujundatud maakonna tasandilt. Paljud kallid koolid oleksid jäänud omavalitsuste vahelise võistluse tulemusena ehitamata, sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuvad poliitilised investeeringud riigikogulaste kodukohtadesse tegemata. Gümnaasiumide arv oleks olnud väiksem ja nende paigutus ühtlasem. Veelgi otstarbekam oleks meie hariduskorraldus siis, kui kogu keskharidus jäänuks riigi korraldada. Nii kutseõppeasutused kui gümnaasiumid oleksid juhitud ja rahastatud palju ökonoomsemalt, vaheseinad nende vahel oleks olnud õhemad. Kõik see on oleks….

Läinud on halvemini, arusaamad ja tavad on sügavale juurdunud. Eestile ebaratsionaalselt mahukasse koolivõrku on tehtud suuri investeeringuid, paljude pooltühjade, kuid sageli võla abil korda tehtud koolimajade ja väikeste valdade olemasolu dikteerib haridust rohkem kui õppijate haridushuvid. Õigus on neil, kes leiavad, et koolireform ja haldusreform peaksid toimuma üheaegselt. Kas Eesti vajab haldusreformi? Kindlasti, juba ainuüksi hariduse mõistlikuma korralduse huvides.

Küsitakse, kui palju läheb maksma põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamine? Seni pole kümned küsijad praktiliselt mingit vastust saanud. Aga kas saab seda üldse anda, kui puudub täpne pilt tulevasest koolivõrgust: kuhu jääb gümnaasium, kuhu põhikool. Minister ja ministeerium ei soovi koolivõrgu ümberkujundamisesse otseselt sekkuda, delegeerides selle teema omavalitsustele ja ehitades seaduses üles ebaselgeid survemehhanisme. On see demokraatia, läbimõtlematus või ebakindlus?

Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine viib ka põhikoolide võrgu muutumisse. Väga lihtsustatud on ettekujutus, et suletakse maakooli gümnaasiumi aste ja alles jääb põhikool. Ei pruugi jääda, kui õpilaste arv põhikooli astmes jääb sedavõrd väikeseks ja koolimaja pooltühjaks, et kooli edasipidamine muutub võimatuks.

Riigile kui koolide kaasrahastajale peaks huvi pakkuma iga kooli saatus. Mõne kooli reorganiseerimine mõjutab paljude naabruses paiknevate koolide olukorda, sest kuhugi lähevad suletava kooli õpilased nagunii. See mõju ulatub üle omavalitsuste ja maakondade piiride. Koolivõrk peab otstarbekas olema kogu riigi seisukohast. Riigi osalus koolivõrgu korraldamises pole ebademokraatlik. Kardan, et meie arusaamades on eksitavalt samastunud detsentraliseerimine ja demokraatia. Kildkondlikud huvid võivad kergesti hüljata riigi kui terviku huvid. Olen veendunud, et see on Eesti arengu suurimaid takistusi, mis blokeerib meie edasise kiire arengu.

Massiivne kriitika põhikooli-ja gümnaasiumiseaduse suhtes on tekitanud pidevalt uusi käsitlusi. Viimasena käidi välja, et gümnaasiumis peaks olema vähemalt 120 õpilast ning et linna ja maakooli ei tohi käsitleda erinevalt. Küsimus pole ju õpilaste arvus, vaid selles, kas kool suudab täita õppekava ja anda kvaliteetset haridust. Küsimus on seega pigem õpetajate arvus ja ettevalmistuses. Õpilaste hulk määrab praeguse süsteemi järgi koolide riigipoolse rahastamise. Kindlasti on erakoole ja linnakoole, mille rahastamisallikad võimaldavad pidada väiksema õpilaste arvuga gümnaasiume. Kui peamiseks kriteeriumiks kujuneb 120 õpilast, kas siis pidada normaalseks, et paljudesse linnakoolidesse jäävad ühte majja eksisteerima nii põhikool kui gümnaasium?

Lisaks näeb uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ette mitmete integreeritud koolitüüpide olemasolu. Näiteks võivad koos olla gümnaasium ja kutsekeskkool või põhi- ja huvikool. Taolistel juhtudel on ilmselt tegu teistsuguste rahastamismudelitega ja teistsuguse õpilaste arvuga. Ja mõnel pool paiknevad gümnaasiumid üksteisest suhteliselt kaugel, mõnel pool on lausa üksteise kõrval. Kas seda peaks arvesse võtma? Arvan, et peab.

Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamist saab tõsiselt võtta alles siis, kui oleme selle kooli täpsusega läbi mänginud ja näinud ette võimalikud tagajärjed. Seda tuleb ministeeriumil teha üheskoos omavalitsuste ja maavalitsustega. Koolivõrk mõjutab kogu Eesti elukorraldust ja kirvesupi meetodil seda muuta ei tohi. Meenutagem, et Soomes tehti ettevalmistööd oma 10 aastat, enne kui juleti minna nii suurte muudatusteni.

Märkmed: